AK ⟩ Agnes Pulk: kui enam miski pole püha

Agnes Pulk Foto: Erakogu

Osalesin hiljuti, elevus ja aukartus hinges, oma elu esimesel volikogu istungil. Nukker oli näha, kui triviaalselt suhtuti meie riigi ja linnaga seotud sümbolitesse ja traditsioonidesse. Ruumist puudusid nii linna kui riigi lipp, koosolekut juhatati pigem familiaarselt ning volikogu esimees unustas anda volikogu liikmetele pidulikult ja käepigistusega üle linna vapimärgiga rinnamärgid, mis olid kenasti lauale valmis pandud. Selle asemel võttis ta endalt volikogu esimehe keti kaelast, heitis selle lohakalt laua peale ning läks ruumi taha nurka telefoniga rääkima. Olukorra päästis volikogu aseesimees, kes andis oma parima, et uusi volinikke tervitada ja neile märk üle anda. Sobiva pidulikkuse ja pieteeditunde puudumine jättis sellest istungist halvas mõttes provintsliku mulje.

Sama on liiga sageli näha ka meie riigi tasandil. Suhtudes ükskõikselt ja liigargiselt meie riigi sümbolitesse, institutsioonidesse ja traditsioonidesse, muutume üha kultuuritumaks ja provintslikumaks nii riigi kui rahvana. Traditsioonide avalik jalge alla tallamine sai suuresti hoo sisse eelmise presidendi ametisse astumise järel. Kiriku põlgamine ja keeldumine osalemisest ametisse pühitsemise tänujumalateenistusel, advendikontserdil ja jõulujumalateenistusel, hümni ärajätmine, jõulukaardid, mille kujundusel polnud jõuludega mingit pistmist, sobimatu riietus valitsuse ametisse nimetamisel – nende näidetega võiks üha jätkata.

Ülo Vooglaid sõnastab oma raamatus «Elanikust kodanikuks» kultuuri kui «väärtuste ja normide, vooruste, müütide ja tabude kogumit, mis korrastab inimese hoiakuid ja suhtumist, mõtlemist ja käitumist». Vooglaiu sõnul on identiteedi hägustamine ja sellest tulenev kultuuriseoste purunemine väga ohtlik, kuna sellisel juhul ei saa ühiskonna iseregulatsioon, mis on oluline kultuuri funktsioon, enam toimida ning inimestest saavad manipuleerimise objektid. Traditsioonide eiramisega kahjustame inimestevahelist meie-tunnet ning purustame kultuuri­seosed.