JUHTKIRI ⟩ «Vennalik abi» Kasahstanile

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

• Kasahstanis toimuv puudutab Eestit mitmel moel
• Tasub jälgida, kuidas Venemaa oma naabritega käitub
• On ebaselge, kes praeguste meeleavalduste taga on

Kasahstan on kaugel. Eesti on kaugemal veel, kui parafraseerida Juhan Viidingu tuntud haikut. Tänapäeva maailmas pole siiski keegi ega miski nii kaugel, et võiksime selle tähelepanuta jätta.

Esiteks, Kasahstan on maavarade poolest rikas riik ja püsiv ebastabiilsus seal mõjutaks praegusel energianäljasel ajal mingil moel kindlasti ka Eestit. Teiseks areneb seal praegu just selline stsenaarium, mida Venemaa oma ultimaatumitega tahab: kontrollida naabrite poliitikat, olgu siis sõbralike poliitikute või sõjaväe abil.

Rikkus on Kasahstanis jagunenud väga ebavõrdselt ja nii on mõistetav, miks pikka aega autoritaarse korra all vindunud rahulolematus kütusehindade järsu tõusu tagajärjel välja lahvatas. Kuid rahutused võtsid väga kiiresti ja ilma nähtava liidrita vägivaldse vormi, vallutati riigiasutusi ja teisi strateegiliselt olulisi hooneid. See jätab mulje, et spontaanseid meeleavaldusi kasutati ära, et kõigutada seaduslikku võimu. Ebaselge on praegu see, milline jõud selle taga võib olla.

Kesk-Aasias ulatuslike erialaste kontaktidega etnograafi Aimar Ventseli hinnangul oli Kasahstanis toimumas president Kasõm-Žomart Tokajevi iseseisvumine Nursultan Nazarbajevi eeskoste alt. Oli ju Nazarbajev ta oma järglaseks valinud, säilitades samas ise suure osa võimust julgeolekunõukogu juhi ametikohal.

Ventseli hinnangul väljendavad mässuliste organiseeritud rünnakud strateegiliselt tähtsatele asutustele ja logistikasõlmedele Nazarbajevi toetajate püüdu Tokajevi kätte nihkuvat võimutäiust tagasi võita. Sellise stsenaariumi korral oleks tegu Kesk-­Aasia riikidele tüüpilise klannivõitlusega uue ja vana võimustruktuuri vahel.

Kasahstanis areneb praegu just selline stsenaarium, mida Venemaa oma ultimaatumitega tahab: kontrollida naabrite poliitikat. Pikem ebastabiilsus seal ei tooks aga samuti midagi head.

On ka võimalus, et Kasahstani opositsioon loodab rahutustest värvilist revolutsiooni. Mõjukas ettevõtja ja ühiskonnategelane Margulan Seisembajev on kritiseerinud sõjalise abi palumist Venemaalt, väites, et see muudab olukorra veelgi plahvatusohtlikumaks. Ta leidis, et tuleks alustada võimude ja meeleavaldajate vahel läbirääkimisi korra taastamiseks, lisades, et ei saaks palvetest hoolimata ise initsiatiivi võtta, sest siis järgneksid kohe süüdistused värvilise revolutsiooni organiseerimises.

Eksiilis oleva opositsioonipoliitiku Muhtar Äbljazovi hinnangul on aga Tokajev vaid Nazarbajevi käpiknukk ja tegutseb tema huvides. Pikalt riiki raudse rusikaga juhtinud klikk on lihtsalt hakanud kartma rahva kättemaksu ja provotseeris rahutused ise – tõstis hindu, jättis linnad kaitseta, et siis Tokajev saaks mängida klannisõja ohvrit ja kutsuda sisse Vene väed.

Kindlasti on opositsiooni silmis Tokajev ja Nazarbajev sama korrumpeerunud võimu kaks pead, kuid otsustavaks kujuneb ilmselt see, kuidas reageerib olukorrale Kasahstani avalikkus. Kui rahvas näeb riigiasutuste hõivamist kuritegelike jõukude omavolina ja Tokajevi abipalvet liitlastele õigustatuna, siis saadakse olukord ruttu kontrolli alla.

Kui mitte, siis ootab ilmselt ees pikem ja vägivaldne vastasseis, midagi Valgevenes toimunu sarnast. Milline oleks sellise arengu laiem geopoliitiline ja majanduslik mõju, oskavad praegu öelda vaid tuuled, kuid tõenäoliselt midagi head see kaasa ei tooks.