Juhtkiri ⟩ Salastatud 52 miljonit

päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Riik sai 5 aastaga kestvuslepingute alusel müüdud puidu eest 50 miljonit vähem
• Puudub sisuline kontroll kestvuslepingute raames kokku lepitud hindade üle
• Salastatud hinnakokkulepped ei vasta euroopalikele finatspõhimõtetele

Riigimetsa Majandamise Keskus on Eesti suurim puidumüüja. Nii suur, et viie aastaga puidutöötlemise ettevõtetele 52 miljonit eurot kinkida ei torkaks kellelegi silma.

Tänase lehe uudiste küljel on analüüs, mille järgi umbes nii palju sai riik viimase viie aasta jooksul kestvuslepingute alusel müüdud puidu eest vähem, kui oleks saanud sama puitu oksjonitel müües.

Olgu öeldud, et tegu on matemaatilise arvutusega. Milliseks kujunenuks hinnad siis, kui puit olekski müüdud avalikul enampakkumisel, on ennustamatu. 52-miljoniline vahe ei tähenda seega ilmtingimata, et kestvuslepingute puhul on mängus korruptsioon, millega (mõned) lepingu sõlminud puidufirmad saavad turuhinnast soodsamalt toorainet osta. Aus vastus on, et me ei tea seda, sest valitsuse 2007. aasta määrus lubas lepingute hinnakokkulepped salajas hoida.

RMK on väitnud, et kokkulepete salastamine võimaldab ettevõtetelt välja kaubelda kokkuvõttes paremat hinda. Samas ei näe paljud puiduettevõtted hinna salastamisel mingit mõtet – oksjonitel pakutavad hinnad on nagunii avalikud ja RMK müüb oksjonitel puitu kallimalt kui kestvuslepingutega.

Läbi aastate on nii teised ettevõtted, keskkonnaorganisatsioonid kui ka ajakirjanikud üritanud andmekaitseinspektsiooni abiga teada saada, millise hinnaga RMK konkreetsetele ettevõtetele puitu müüb. Inspektsioon on seni nõustunud RMK sooviga andmeid mitte avaldada.

Küsimus ei ole kestvuslepingutes. Ettevõtjate hinnangul on kestvuslepingud printsiibis kodumaisele ettevõtlusele kasulikud. Kui nt Soome või Rootsi puidutööstused toorainepuuduses Eestist (ajutiselt) kahekordse hinnaga puitu kokku ostavad, kindlustavad kestvuslepingud kindla puidukoguse stabiilse hinnaga. 

RMK puidumüügi kestvuslepingute hinnakokkulepped on salastatud ja riigil puudub sisuline kontroll nende üle. Selline praktika on karjuvas vastuolus Euroopa Liidu finantspõhimõtetega.

Probleem on selles, et puudub sisuline kontroll kestvuslepingute raames kokku lepitud hindade üle. Seltskond, kes RMKs kestvuslepingutega tegeleb, on kümne inimese ringis ja see on läbi aastate suuresti sama. Selline praktika iseloomustab pigem 90ndate kauboikapitalismi, kuid on karjuvas vastuolus Euroopa Liidu finantspõhimõtetega.

Keskkonnaministeerium on väitnud, et kestvuslepinguid on kontrollitud, kuid lähemalt uurides selgus, et seaduse järgi on kohustus kontrollida vaid müügikorra vastavust õigusaktidele. Isegi riigikontroll ei ole 22 aasta jooksul tundnud huvi, kas kestvuslepingute hinnakokkulepped vastavad riigi huvidele.

See viga tuleks esimesel võimalusel parandada. Kõigepealt tuleks muuta määrust, mis hinnakokkulepped salastab. Need peavad olema avalikud vähemalt kokkuleppe sõlmimise järel, et kestvuslepingute süsteemis osalevad ettevõtted saaks hinnata, kas hinnalepped sõlmitakse kõigi lepinguosalistega samadel alustel, kedagi eelistamata.

Teiseks peab avalikkusel olema võimalik veenduda, et hinnad lähtuvad tõesti ühiskonna huvidest, mitte ei tee ettevõtetele kingitusi. Tõsi, kokkuleppehinnad kujunevad väidetavalt paljusid tegureid arvestades.

Kuid mida keerulisem on süsteem, seda suurem on oht turuhinna «loomingulisel» kujundamisel kellegi kasuks. Seetõttu peaks lepinguid analüüsima riigikontrolli tasandil vähemalt viimaste aastate puhul, kui oksjonite ja kestvuslepingute hinnavahe on olnud suurim.