Juhtkiri ⟩ Majandus teeb trikke

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Majanduse nii kiiret kosumist ei osanud keegi ette näha
• Aga samavõrra üllatuslikud olid tarbijahinnaindeksi kiire tõus ja hinnašokid
• Eksperdid ütlevad nagu ühest suust, et majandus on muutunud ennustamatuks

Tunnel osutus lühemaks ja valgus selle lõpus eredamaks, kui me oodata oskasime. Nii võiks kokku võtta mulluse majandusaasta. Postimehe läinud aasta esimene juhtkiri kandiski pealkirja «Valgus tunneli lõpus» ja jutt oli toonasest majandusprognoosist.

Siis pandi kõik lootused vaktsineerimisele, mis pidi rahvatervise ja majanduse koroonaaugust välja tooma. Eks tõigi, sest võib vaid ette kujutada, millises seisus oleksime täna, kui vaktsiinid puuduksid ja inimesed poleks end immuniseerida saanud.

Tänases lehes on tänavune majandusprognoos ja ega see teisiti alata saagi kui tagasivaatest. Majanduse nii kiiret kosumist ei osanud keegi ette näha, aga samavõrra üllatuslikud olid tarbijahinnaindeksi kiire tõus ja hinnašokid.

Eksperdid ütlevad nagu ühest suust, et majandus on muutunud ennustamatuks. Me lihtsalt ei tea, millised üllatused homme ees ootavad.

Eesti Panga analüütik Kaspar Oja nimetas eile Postimehe otsestuudios põhilised riskitegurid. Kõigepealt me ei tea, milliste uute tüvedega koroonaviirus meid veel üllatab. Teiseks võivad meid ehmatanud energiahinnad uusi hüppeid teha, ehkki aastalõpp tõi leevendust. Kolmandaks on julgeolekuolukord maailmas järjest halvenenud ja see võib ka päris hulluks minna.

Sellest hoolimata on alanud aasta majandusväljavaade Eestile optimistlik, nagu oli meile üle ootuste hea ka möödunud aasta. Ja nagu meie majandusrubriik julgustab, ei ole määramatu keskkond arengutakistus, kui ettevõtted on loovad ja innovaatilised ning valmis kiirelt muutustega kohanema.

Valitsus ei pea majandust stimuleerima, vaid naasma eelarvetasakaalu juurde ja kandma hoolt, et avaliku sektori palgatõus riigisisest palga- ja hinnaspiraali tagant ei tõukaks.

Ehkki Eesti majandus on väike ja välismõjudele avatud, sõltub päris palju meist endist. Meie valitsused pole koroonakriisis eriti üle reageerinud ega majandust lukku pannud, nagu see mitmel pool mujal juhtus. Läbisime küllalt hästi poliitilise köielkõnniharjutuse, kus tuli samal ajal säästa inimelusid ja haiglate töövõimet.

Poolteist aastat tagasi ennustatud tööpuudusest ja muudest kataklüsmidest on Euroopat tervikuna suurel määral päästnud meetmed, mis veel mõni aeg tagasi paistsid meile rumalad: raha juurdetrükkimine ja päästepaketid. Nüüd, kui Eesti on üks suurema majanduskasvuga riike, peame endale aru andma ka seda, et ELi rahapoliitika ei lähtu meie suhteliselt heast olukorrast.

Prognoosimatut prognoosides torkab silma, et Eesti Pank näeb tänavu 2,8-protsendilise majanduskasvu juures hinnatõusu 6,9 protsendi ja palgakasvu 8,3 protsendi võrra. Ühelt poolt on see hea väljavaade, sest palgad kompenseerivad aina pöörasemat hinnarallit.

Teiselt poolt terendab inflatsioonirisk ja mure nende pärast, kelle sissetulekud hinnakasvuga sammu ei pea. Kui inflatsioon on pikaajaline, siis tekib ülekuumenemine, majandus saab tagasilöögi.

Sellises olukorras ei peaks valitsus majandust stimuleerima. Pigem tuleb kiiremini naasta eelarvetasakaalu juurde ja kanda hoolt, et avaliku sektori palgatõus riigisisest palga- ja hinnaspiraali tagant ei tõukaks.

Alahinnata ei maksa ka väiksemaid mõjutegureid. Omavalitsuste palga- ja preemiapillerkaar näitas halba eeskuju. Praamipiletite hinna tõstmisest saab veel loobuda.