Evelyn Kaldoja: kurjategijad ei vääri pisarakoori

Evelyn Kaldoja. Foto: Madis Veltman

Üks kevadise Ceuta migrandikriisi kangelasi oli Guardia Civili sukelduja Juan Francisco. See on mees kuulsalt pildilt, kes hoiab talle endale kaelani ulatuvates lainetes päästerõngale toetudes käte vahel imikut. Beebi oli külmast kange, ta sai päästetud koos emaga, kes üritas, laps selga seotud, läbi mere illegaalselt Marokost Hispaania territooriumile jõuda, kirjutab Postimehe välistoimetuse juht Evelyn Kaldoja.

Juan Francisco ja tema kolleegid ongi kangelased. Nad veetsid 10–15-tunnise tööpäeva vees, püüdes päästa marokolaste elu, mille nende enda kuningas libauudiste abil ohtu oli seadnud. Nagu ütles nüüd mulle antud intervjuus Gibraltari väina migratsiooniga seotud operatsioone juhtiv Guardia Civili kolonelleitnant: kui inimene on juba vees, on neil vaid üks prioriteet – elu päästmine.

Hädaohus migrantide elu päästmise esiplaanile seadmine on euroopalik väärtus, millest ei saagi taganeda. Aga oma süütute laste elu eest vastutamist tuleks nõuda ka alaealiste migrantide vanematelt, vähemalt suhtumiseski. Näiteks tuleks nimetada kurjategijaks selle Ceuta vetest välja toodud imiku ema. Just nii ütleksime ju ükskõik millises Euroopa riigis naise kohta, kes seob endale beebi selga ja suundub tundmatusse sügavasse vette. Ta oli marokolanna. Ta ei pagenud sõja eest. Lollus ega vaesus ei vabandaks sellist eurooplannat kohtu ees ega peaks vabandama ka «kolmanda riigi» kodanikku.

Kurjategijateks tuleks nimetada ka neid Maroko vanemaid, kelle lapsed hulguvad Hispaania tänavail. Vastavalt meie oma seadustele, mis ei luba 10-, 14- või ka 17-aastast lihtsalt omaenese hoolde jätta, veel vähem välisriiki smugeldada.

Miski ei tohiks takistada Euroopat avalikult välja ütlemast, et inimesed, kes võtavad või suunavad lapse lihtsalt omaenese elujärje parandamise eesmärgil ülimalt ohtlikule illegaalsele migratsiooniteele, on kurjategijad ja väärivad karistust.

Olles selliseid poisse just näinud sõna otseses mõttes kümnete kaupa, tunnistan, et neist ongi südamest kahju. Ma usun abiorganisatsioonis migrandinoorukitele isa eest oleva hispaania vabatahtliku kinnitust, et nad on head poisid. Aga suurele osale illegaalselt piiri ületanud Maroko poistele ei jagu selliseid vabatahtlikke kasuisasid. Ja isegi nende poiste puhul, kel õnnestub endale kohalik aitaja leida, määrab saatuses lõpuks ikkagi palju see, et nad on ülimadala haridustasemega võõramaalased.

Ma mõistan, et asjaajamine laokil ja kahtlase režiimiga riikide võimudega pole niisama lihtne. Kui oleks, võiks ju toimida ilus skeem, kus Hispaania annab Maroko lapsed üle nende kodumaale, kes omakorda vastutab nende eest edasi ja karistab järeltulija elu ohtu seadnud vanemaid.

Aga mitte miski ei tohiks takistada Euroopat avalikult välja ütlemast, et inimesed, kes võtavad või suunavad lapse lihtsalt omaenese elujärje parandamise eesmärgil ülimalt ohtlikule illegaalsele migratsiooniteele, on kurjategijad ja väärivad karistust, mitte kaastundlikku pisarakoori.