Heido Vitsur: pensionäride vaesusmäär on Eestile häbiks

Heido Vitsur. Foto: Tairo Lutter

Vabadus on küll kallis aare, aga meil ei ole enam vahendeid pensionäride elujärje hoidmiseks, rääkimata selle tõstmisest, kirjutab LHV majandusekspert Heido Vitsur.

Pensioni teise samba reformiga läks just nii, nagu saigi minna, ja üldsegi mitte nii, nagu selle reformijad väitsid minevat. Talve hakuks on teisest sambast lahkunud või lahkumas iga neljas kindlustusvõtja ja neist pooled kibekiirelt välja võetud raha ka ära kulutanud ning ainult mõned tuhanded hakanud ise vanaduspäevade paremaks kindlustamiseks raha investeerima.

Toimunust saab välja lugeda vähemalt kolme tõsiasja või õigemini saada täiendavat kinnitust juba varem teada olnule.

Esiteks seda, et umbes pooltele eestimaalastest teeb tänane ja homne päev palju enam muret kui see, mis võib saada probleemiks tulevikus. Et enamik ei lahkunud teisest sambast mitte seepärast, et tahtsid oma pensionipõlve rahaasjade korraldamist enda kätte võtta, vaid lihtsalt seepärast, et neil oli vaja raha kulutada. Ükskõik, kas siis oma eelarveaukude lappimiseks või unistuse täitmiseks.

Sellist otsust teha oli kerge, sest see tundus esimesel pilgul olevat ratsionaalne.

Pooltes leibkondades meil raha jalaga segada pole. Statistikaameti andmebaasist on kerge leida, et 2020. aastal sai mediaankeskmises leibkonnas – see on viienda ja kuuenda detsiili vahekohas – kulutada ühe pereliikme kohta kuus 428 eurot. Võrdluseks: 2020. aastal oli keskmine pension 509 eurot.