/nginx/o/2021/12/21/14273089t1h1b57.jpg)
«Irja ei ole keelanud meil täna siin koguneda,» ütles üks tuntud muusik suvel enne kontserdi algust. «Jaa, aga Lutsar ütles selle uue tüve kohta, et...» kõlab sõbrannadevahelises telefonivestluses. Irja Lutsari nimi on kahe ja poole aasta jooksul saanud nii tuttavaks, et tema nime teavad isegi lasteaialapsed. Irja Lutsar on koroonajutu esinägu ja jäänud selleks ka siis, kui tema kolleegid on vaiksemaks jäänud ja rohkem erialasele tööle pühendunud.
Kui Irja Lutsar 2019. aastal valitsuse moodustatud teadusnõukoja liikmeks kutsuti, oli tal juba muljet avaldav karjäär viroloogina ja mikrobioloogina selja taga. Avalikus ruumis on teda kirutud ja kiidetud. Sotsiaalmeedia ja kommentaariumid on vahel nii armutud, et nõrgematel tekiks tahtmine oma urgu tõmbuda. Küll on jutuks tema kõrvarõngad ja kas juuksejuured on värvitud. Paratamatus šovinistlikus riigis, kus näiteks keegi ei tunne muret, et professor Meritsal ja doktor Popovil on juuksekasv hoopis puudu. Ja paljusid isiklikke solvanguid ja ähvarduskirju ning kõnesid ei tea avalikkus sootuks.
Mõni noorem ja nõrgem naine oleks selle peale juba pisut haige ning aretaks tõukoeri või tegeleks maal käsitööga. Aga mitte nõukogude tuultes karastunud professor Lutsar, kes panustas tegelikult oma erialasse juba siis, kui Hiina oli kõikides mõõdikutes allapoole arvestust ning keegi ei arvanud, et kogu meie elu ja olme on ühel hetkel suures osas made in China nagu sealt tulnud viiruski.
/nginx/o/2021/07/14/13916959t1habd2.jpg)