End parajaks pähkliks nimetav Melesk rääkis hiljem, et võttis mäel olles igat päeva sellisena, nagu see tuli. «See oli minu jaoks suur enesetõestamine. Tuli ette päevi, mil olin valmis alla andma, ja nendel hetkedel mõtlesingi: ma pean endale tõestama, et suudan,» meenutas sihikindel naine ja avaldas lootust, et suudab oma teoga kedagi inspireerida.
Kodumaale naastes polnud Krisli Meleskil lennujaamas olümpiavõitjale sarnast rahvarohket vastuvõttu, vaid tulid kõige lähedasemad inimesed: onu ja onupoeg, elukaaslane ning Meleskit üksi kasvatanud ja temasse rännukihku süstinud ema.
Tunnustuseta Krisli Melesk siiski ei jäänud, sest sügisel ulatas J. K. Alpinismiklubi talle parima alpinisti rändauhinna.