/nginx/o/2024/04/18/16014336t1hfc04.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/12/30/14286492t1hb470.png)
Tänapäeva maailma domineeriv riigitüüp on rahvusriik. Mõneti on seega kummastav, et ikka ja jälle kuuleme Eesti avalikus arutelus kinnitust, et «Eesti on rahvusriik». Miks peaks olema vaja korrata seda, mis näib olevat enesestmõistetav?
Tellijale
AK ⟩ Eva Piirimäe: rahvusriik on poliitiline ideaal, millel on omakorda eri vormid (15)
Vastus peitub asjaolus, et «rahvusriigi» mõiste ei ole pelk analüütiline kategooria, vaid poliitiline ideaal, millel on omakorda eri vormid. Nende ideaalide alusel on püütud riike reformida või rajada. Ka Eesti riik on rajatud teatud ideaalvisioonist lähtudes. Ent rahvusriiklus on saanud ka teravat kriitikat. Seetõttu on nüüdisaegses poliitikateoorias ka arutletud, kas rahvusriiklusele võiks leiduda tõsiselt võetavaid alternatiive.
Siinse loo eesmärgiks on anda põgus ülevaade rahvusriigi mõisteloost. Keskendun eriti saksa keeleruumile, kuna eesti poliitiline mõte kujunes välja saksakeelse mõtte pinnal. Samas proovin ka vaadata, milliseid konkreetseid näiteid on silmas pidanud rahvusriikluse kriitika.
Riik ja rahvus
Mõisteühendis «rahvusriik» on vanemaks vennaks «riigi» mõiste. Varauusaja jooksul kujuneb Euroopas välja arusaam, et «riik» (the state, der Staat, l’état) on «moraalne isik», mida peaks eristama nii konkreetsest valitsejast kui ka kodanikkonnast. Erinevalt surelikest inimestest kestab riik läbi aja. Riik on see, mille nimel valitsus sõlmib rahvusvahelisi lepinguid ja peab sõdu, sellal kui konkreetset riiki defineerib kindel valitsus- ja õiguskord ning territoorium, millel see kord kehtib.