AK ⟩ Eva Piirimäe: rahvusriik on poliitiline ideaal, millel on omakorda eri vormid (15)

Eva Piirimäe
, Tartu Ülikooli poliitikateooria kaasprofessor
Copy
Eva Piirimäe
Eva Piirimäe Foto: Erakogu

Tänapäeva maailma domineeriv riigitüüp on rahvusriik. Mõneti on seega kummastav, et ikka ja jälle kuuleme Eesti avalikus arutelus kinnitust, et «Eesti on rahvusriik». Miks peaks olema vaja korrata seda, mis näib olevat enesestmõistetav?

Vastus peitub asjaolus, et «rahvusriigi» mõiste ei ole pelk analüütiline kategooria, vaid poliitiline ideaal, millel on omakorda eri vormid. Nende ideaalide alusel on püütud riike reformida või rajada. Ka Eesti riik on rajatud teatud ideaalvisioonist lähtudes. Ent rahvusriiklus on saanud ka teravat kriitikat. Seetõttu on nüüdisaegses poliitikateoorias ka arutletud, kas rahvusriiklusele võiks leiduda tõsiselt võetavaid alternatiive.

Siinse loo eesmärgiks on anda põgus ülevaade rahvusriigi mõisteloost. Keskendun eriti saksa keeleruumile, kuna eesti poliitiline mõte kujunes välja saksakeelse mõtte pinnal. Samas proovin ka vaadata, milliseid konkreetseid näiteid on silmas pidanud rahvusriikluse kriitika.

Riik ja rahvus

Mõisteühendis «rahvusriik» on vanemaks vennaks «riigi» mõiste. Varauusaja jooksul kujuneb Euroopas välja arusaam, et «riik» (the state, der Staat, l’état) on «moraalne isik», mida peaks eristama nii konkreetsest valitsejast kui ka kodanikkonnast. Erinevalt surelikest inimestest kestab riik läbi aja. Riik on see, mille nimel valitsus sõlmib rahvusvahelisi lepinguid ja peab sõdu, sellal kui konkreetset riiki defineerib kindel valitsus- ja õiguskord ning territoorium, millel see kord kehtib.

Rahvuse (ld k natio) mõiste viitab algselt ühise päritoluga grupile. Varauusajal kasutatakse seda aga juba ka sünonüümselt riigiga. 18. sajandi II poolel leiavad aset kaks väga olulist arengut. Prantsusmaal, kus oli välja kujunenud tugev territoriaalriik, hakkas sõna nation 1789. aastal alanud revolutsiooni käigus tähendama suveräänset rahvast, kes ei vaja enam mingeid jumalikult või ajalooliselt legitimeeritud esindajaid – ei kuningat ega aadlit. Poliitilise võimu ainsaks allikaks on natsioon ise.

Kommentaarid (15)
Copy
Tagasi üles