Tänane Postimees on uurinud raha jagamist 23 omavalitsuses. Kokku on neis lahkumishüvitisi, tulemustasusid ja preemiaid makstud 339 000 euro eest. Kuid omavalitsuste tegelikud kulud on veelgi suuremad lisanduvate maksude tõttu. Rahandusministeeriumi sõnul on säärane skeem legaalne ehk juriidiliselt on kõik korrektne.
Ausalt öeldes pole enam ka väga imestada, et enim seostuvad uuritud preemiad Keskerakonnaga. Nii on Kohtla-Järvel kavas lahkumishüvitisi maksta kokku 95 580 eurot, koos maksudega lähevad need linnale maksma ligikaudu 130 000 eurot. Ka on keskerakondlaste valitsetud Tallinn maksnud heldelt preemiaid oma endistele abilinnapeadele.
Võib muidugi küsida, kas Keskerakonda nende maine enam tõesti ei huvita – tasub meenutada kasvõi Mailis Repsi juhtumeid, Valgas häälte ostmise kahtlust jms –, kuid järelikult sai soov odava raha järele eetikast võitu.
Kreekat tabanud võlakriisis oli osaliselt süüdi ka riigiametnike harjumus maksta endale 13. või lausa 14. palka. Sääraste boonuste muutumine enesestmõistetavaks aitas omalt poolt kaasa, et Kreeka jõuaks olukorrani, kus riiki ähvardas pankrot ja inimesed seisid sularahaautomaatide juures järjekorras, et viimases hädas oma raha kätte saada.
Kui kohalikus omavalitsuses töötamine tähendab preemiate pidamist enesestmõistetavaks, oleme võlakriisiaegse Kreeka poole teel.
Eestit säärane olukord veel ei ähvarda, ent oluline on teadvustada, et kui avalikus teenistuses töötamine – olgu valitaval või mittevalitaval kohal – tähendab preemiate pidamist enesestmõistetavaks, oleme võlakriisiaegse Kreeka poole teel.
Demokraatia seisukohalt on küsimus tõsisem. Tänapäeva demokraatia eeldus on, et poliitikud peavad oma tegude eest valijatele aru andma. Kui nad valijatelt mandaati ei saa, lõpevad nende volitused rahva raha kasutamiseks.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2021/12/29/14284309t1h1e76.jpg)