:format(webp)/nginx/o/2018/04/02/7745881t1hde00.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/12/29/14284059t1h0dbe.jpg)
- Rahvus ja riik ei ole sugugi alati ega kõikjal seotud
- Pinge rahvus- ja kodanikeriigi vahel muutub aina suuremaks
- Eesti peab panustama aktiivselt ELi tuleviku kujundamisse
Rahvusriigi olemust ja selle kontseptsiooni ees olevaid väljakutseid aitab mõtestada Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor ja akadeemik Marek Tamm.
Marek Tamm, poliitikafilosoofia mõisted ei ole üldiselt kivisse raiutud. Nii palju kui on mõtlejad, on ka erinevaid tõlgendusi. Kuidas teie defineeriksite mõistet «rahvusriik»?
«Rahvusriik» on tõesti võrdlemisi mitmetähenduslik termin, seda eriti rahvusvahelises kasutuses. Ingliskeelne nation state viitab esimeses, kõige levinumas tähenduses liberaaldemokraatlikule riigile, mis tugineb rahva suveräänsusele. Ja alles teises tähenduses sellisele riigile, mida iseloomustab ühe põhirahvuse domineerimine.
Eesti keeles kasutatakse «rahvusriiki» sagedamini teises, kitsamas tähenduses. Rahvusriigina mõistetakse siin enamasti sellist riiki, mille rahvuslikud ehk kultuurilised piirid on samased riigi- ehk poliitiliste piiridega.
Tuleb aga lisada, et rahvusriik on ajalooline ja muutlik nähtus, mis kujunes välja võrdlemisi hiljuti, peamiselt alates 19. sajandist. Kui mõned rahvusriigid sündisid endiste kuningriikide rüpest (nagu näiteks Prantsusmaa või Itaalia), siis teised võrsusid lagunevatest impeeriumitest (nagu suur osa Kesk- ja Ida-Euroopa rahvusriike, sh Eesti).
Rahvus ja riik ei ole niisiis sugugi alati ega kõikjal seotud. Nii nagu varasematel sajanditel leidus palju riike enne rahvuseid, on tänapäevalgi mitmeid rahvuseid, kellel puudub oma riik.
Millist tähendust võiks see mõiste omada paljurahvuselistes riikides, sealhulgas Eestis?
Rahvusriikide kujunemisperioodil toimus aktiivne kultuuriline ühtlustamistöö, loodi ühised väärtused, sümbolid, tähtpäevakalendrid, kehtestati ühised keelestandardid, kooliprogrammid, seadused jne.
Viimastel kümnenditel on aga rahvusriikide kultuuriline ühtsus murenemas, demograafilised, tehnoloogilised ja majanduslikud muutused tõukavad tagant kihistumist, suureneb ühiskondade mitmekeelsus ja -kultuurilisus.
Rahvusriigi sünnidokumentidesse, sh Eesti põhiseadusesse, on algusest peale sisse kirjutatud teatav pinge. Ühest küljest rõhutatakse domineeriva põhirahvuse toetamist, Eesti kontekstis «eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist läbi aegade». Teisest küljest väärtustatakse kõigi kodanike vabadust ja võrdsust, riigi rajamist, nagu kirjutab meie põhiseadus, «vabadusele, õiglusele ja õigusele». Selles mõttes on Eesti ühtaegu rahvusriik ja kodanikeriik.
Tänapäeva kiiresti põimuvas maailmas näeme üha enam, kuidas see pinge rahvus- ja kodanikeriigi vahel muutub aina suuremaks. Rahvusriigid on olnud alati paljurahvuselised, ent tänapäeva rände- ja digiajastul on kultuuriliste jm erisuste poliitiline ühendamine üha komplitseeritum.
Kuidas leida tasakaal ühe rahvusgrupi eelistamise ja kõigi kodanike võrdse kohtlemise vahel? Kuidas säilitada oma kultuuri ja kombeid nii, et see ei toimuks teiste arvelt? Kuidas kaitsta oma suveräänsust, ilma et see päädiks isolatsionismis? Milline on optimaalne vahekord põhirahvuse ja vähemusrühmade vahel?
Ma ei usu, et nendele küsimustele on olemas lihtsaid või valmis vastuseid. Nende üle tuleb meil endil ühiskonnas arutelud maha pidada.
Maailm on rohkem globaliseerunud kui kunagi varem ning miski ei näi seda suundumust vääravat. Kas teie arvates on rahvusriik kui niisugune ajahambale vastu pidanud?
Kitsalt mõistetud rahvusriik on surve all mitmelt suunalt. Esiteks võib tõepoolest välja tuua globaliseerumise ehk üha intensiivistuvad riikidevahelised majandussuhted. Tänapäeval on kõik rahvusriigid allutatud üleilmsetele majandusvõrgustikele ja nii mõnegi hargmaise ettevõtte aastaeelarve ületab väiksema rahvusriigi eelarvet. Majanduslik põimitus tasandab rahvusriikide kultuurilisi erinevusi, luues uusi identiteedimustreid rahvusülestel tasanditel.
Teine oluline mõjutegur on üha tihenevad riikidevahelised poliitilised suhted. Tänapäeva maailm jaguneb paljudeks, kohati kattuvateks rahvusvahelisteks organisatsioonideks, millele rahvusriigid on delegeerinud olulise osa oma poliitilisest suveräänsusest. Parim näide on muidugi Euroopa Liit, mis on ühest küljest rahvusriikide ühendus, ent teisest küljest ajab selget rahvusülest poliitikat.
Kolmandaks ei tasu alahinnata tehnoloogilisi protsesse, eriti uusi digitaalseid lahendusi. Veebisuhtlus toodab uusi samastumis- ja eristumisviise, mis enamasti ei hooli riigi- ega rahvuspiiridest. Kuid niisamuti loob tehnoloogia uusi suhteid rahvusriigi ja selle kodanike vahel, piisab, kui mõelda näiteks Eesti e-residentsuse või üleilmse eestluse programmidele. Eerik-Niiles Kross kirjutas mõne aasta eest tabavalt, et «e-residentsus võib mõjuda rahvusriikidele nagu veebimeedia pabermeediale» (PM 26.06.2017).
/nginx/o/2021/12/29/14284061t1h7ffe.jpg)
Üldiselt on eurooplaste mõttelaad üsna rahvusvaheline ja avatud, kuid pandeemia ja muude kriiside tõttu pöörduvad inimesed taas endasse, rahvuslikud teemad tulevad taas esile. Kuidas seda muutust selgitada?
Suured kriisid tingivad alati endasse tõmbumist, seda nägime eelmise aasta kevadel kogu maailmas nii riikide kui ka inimeste tasandil. Ka näiteks Ameerika Ühendriikides tegeleti kriisiga väga erinevalt riigi ja osariikide tasandil. Kuid on tõsi, et pandeemia kinnitas ilmekalt, et on vara rahvusriikidele hingekella lüüa. Usun, et Euroopa Liidus pakub veel pikaks ajaks mõtteainet see, kui kiiresti kadus kriisi esimestel nädalatel liikmesriikide ühtsus, mida on ometi aastakümneid hoolega ehitatud.
Kas lähim tulevik võib tuua uusi rahvusi ja riike määratlevaid mudeleid?
Tuleviku ennustamisel oleme üsna ühtviisi targad, kuid pilk minevikku veenab siiski ühemõtteliselt, et oleks naiivne eeldada, et tänapäeva maailma poliitiline organiseeritus püsib aegade lõpuni. Rahvusriik, nagu öeldud, on võrdlemisi noor nähtus, mis on aga täitnud väga olulist rolli demokraatliku maailma kujunemisel. Kummati on võimatu öelda, kui kaua ja mis kujul see edasi püsib. Julgen siiski arvata, et vähemalt lähemas tulevikus avaralt mõistetud rahvusriikidepõhine maailmakord kuhugi ei kao.
Milline võiks olla Euroopa Liidu tulevik – rahvusriikide liit või pigem föderatsioon? Või midagi muud?
Nagu öeldud, ma ei pea ennast kuidagi eksperdiks tuleviku-, pigem minevikuküsimustes. Samas on selge, et selline vastandus on liiga lihtsakoeline ja sobib pigem poliitilisse retoorikasse, mitte akadeemilisse analüüsi. Euroopa Liit on maailmaajaloos täiesti unikaalne poliitiline kooslus, mida ei saa taandada ühelegi varasemale nähtusele, ja seega on väga keeruline ette aimata selle sisemist arengut.
Kindel on see, et EL on pidevas teisenemises ja oleks väga lühinägelik eeldada, et on meie võimuses seda kuidagi seisatada või tagasi pöörata. Ainus, mida me saame teha, on panustada aktiivselt ELi tuleviku kujundamisse oma parimat arusaamist mööda. Mu meelest on selge, et Eesti-sugusele väikesele rahvusriigile on EL parim asi, mis sai tänapäeva maailmas juhtuda, mis muidugi ei tähenda, et me peaks kõik ELi algatused ja otsused üksmeelselt heaks kiitma.
Milline neist tuleb globaalsete väljakutsetega paremini toime?
Kõige paremini tuleb globaalsete väljakutsetega toime selline EL, millel on tugev demokraatlik mandaat, mis on hästi ja vastutustundlikult juhitud ja mis lähtub kindlatest ning selgetest väärtustest.