Juhtkiri ⟩ Memoriali mälutöö

Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Venemaa kustutab oma ajalugu
• Memorial on teinud ajaloo uurimisel head tööd
• Venemaa liigub tagasi Nõukogude Liidu poole

Venemaa inimõigus- ja ajaloo uurimise organisatsiooni Memorial sulgemine tähendab uut ja ohtlikku arengut idanaabri poliitikas.

Vene füüsiku ja dissidendi Andrei Sahharovi surma järel 1989. aasta detsembris olevat Mihhail Gorbatšov pöördunud lahkunu lese Jelena Bonneri poole: «Pärast matuseid mõtleme, kuidas Andrei Dmitrijevitši mälestust jäädvustada.»

Bonner vastanud Nõukogude Liidu toonasele juhile: pole siin mõelda midagi, lihtsalt registreerige Memorial ära. Umbes kuu aega hiljem registreeriti Memoriali Moskva haruorganisatsioon ja pisut enam kui aasta hiljem, aprillis 1991 üleliiduline Memorial.

28. detsembril 2021 andis Venemaa ülemkohus korralduse Memorial sulgeda. Tegemist olevat «välisagendiga», kes loob Nõukogude Liidust väära kuvandi kui terroririigist ja mustab Teise maailmasõja mälestust. Memorial pidi lõpetama Venemaa kuritegeliku mineviku, aga KGB vaim kutsuti välja ja Memorial ise kuulutati kurjategijaks.

Legendaarse akadeemiku matustest kulus selleni 32 aastat ja 10 päeva. See on terve ajalootsükkel, mille algusaegadel usuti siiralt Venemaa demokratiseerumisse. Inimõiguste kaitse ja ajalootõe avamine pidid sellele kaasa aitama. Selleks loodi hulganisti Memoriali harukontoreid.

Memorialist kujunes Venemaa mainekaim inimõigustekeskus, tõsiselt võetav partner näiteks Euroopa Nõukogu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide jaoks, eriti Tšetšeenia sõjaga seotud küsimustes. Teine tähtis tegevussuund oli mälutöö ja represseerituteteemalise arhiivi loomine.

Seda arhiivi on kasutanud näiteks Briti ajaloolane Orlando Figes ka eesti keeles ilmunud suurteose «Sosistajad: Eraelu Stalini Venemaal» kirjutamisel.

Töö eest, mida Memorial mälu alal tegi, tuleb tänulik olla, sest seda pole võimalik kustutada.

Memoriali sulgemisotsus näitab, et aeg, mil julgeti kõnelda vaid sosistades, on Venemaal tagasi või väga ligidal. Tõsi, nüüd ei saadeta kõiki kõnelejaid Gulagii, neilt võetakse lihtsalt võimalus rääkida või oma juttu levitada.

Kui opositsioonijuhi Aleksei Navalnõi kinnipanek sümboliseeris Venemaa praegust olemust, siis Memoriali sulgemine näitab pikemal ajaskaalal toimunud muutust. Vabaduse aken, mis vahepeal avanes, pole enam isegi mitte paokil, vaid ta on kinni naelutatud.

Päev enne Memoriali sulgemisotsust mõistis Petroskoi kohus Memoriali Karjala juhile Gulagi ajaloo uurijale Juri Dimitrijevile ilmselt fabritseeritud süüdistuse alusel 15-aastase vanglakaristuse. Navalnõi pole ainus poliitvang Venemaal.

Kui lõppeva aasta alguses oli Venemaa justiitsministeeriumi «välisagentide» nimekirjas 17 üksikisikut ja ajakirjandusväljaannet, siis nüüd on neid kurikuulsas nimekirjas üle saja. Algselt vaba ajakirjanduse vastu suunatud repressioonid laienevad ajaloomälu ja inimõiguste kaitse valdkonnale.

Vene presidendi Vladimir Putini sõnul lähtub mahasurumispoliitika arusaamast, et kõige enam ähvardavad Venemaad sisemised vastuolud. «Tuletan teile meelde, mida meie vastased on sajandeid rääkinud: Venemaad ei saa võita, teda saab hävitada ainult seestpoolt,» rääkis ta aastalõpuesinemises ajakirjanikele.

Selle arusaama järgi on Venemaa tugev vaid siis, kui eriarvamused on maha surutud ja mälu hävitatud. Aga töö eest, mida Memorial mälu alal tegi, tuleb tänulik olla, sest seda pole võimalik kustutada.

LOE LK 9