Martin Kala: kuidas aidata, kui enam aidata ei saa?

Martin Kala Foto: SCANPIX

Kolumnist Martin Kala kirjutab, et staarid jäävad omaenda tuntuse teerulli alla, mille mootorit õlitab publiku täitmatu janu nõrkuste, haavatavuse, vigade järele, mida kompenseerivad valuvaigistina viinakurat, droogid ja kõik muu destruktiivne.
 

inu kabinetiukse siseküljelt vaatab vastu Amy Winehouse. Ajalehe Libération esikaas oli briti laulja rahutu elu masendavaks lõpunoodiks. Õnnetus lausa hüüdis tulles: Winehouse, keda peeti üheks oma generatsiooni väljapaistvamaks artistiks, võitles ja vaevles pikalt ja avalikult alkoholismi, narkomaania ja depressiooni haardes ning paljude arvates oli tema enneaegne surm paratamatus.

«Minu enesehävitajalikkus on miilipikkune,» laulab Amy oma esimesel albumil. Ometi oleks väär kujutada teda järjekordse dramaatilise popstaarina ihaldamas omaenda surma.

Winehouse võis ehk tõesti elada ja käituda mõtlematult, kuid tegu polnud kindlasti mitte nihilisti, vaid äärmiselt elujõulise, avameelse ja andeka lauljaga. Ta hääl toretses Billie Holiday ja Aretha Franklini suguste gigantide nimistus ning tema karjuvalt vaba hing oli midagi sellist, mida leiab tänapäeva maailma suurest ja suuresti reguleeritud muusikatööstusest haruharva. Seda õõvastavamalt mõjub sellise ande ja ülevoolava energia raiskamine.

Aga mida kõrgemale kasvas menu, seda madalamale langes staari eraelu. Tabloidlehed arhiveerisid hasartselt Amy elu kõige intiimsemaid lehekülgi ja tihtipeale polnud tulemus kena. Neiu väljanägemine muutus kardinaalselt: peas tornina kõrguv mesilaspesakujuline juustekuhi, jalge all üha kõrgemad kontsad ja seljas seelikud, mis varsti enam ei paistnudki.

Üks tätoveering teise järel, ahelsuitsetamine ja kanged kokteilid lavastasid üha enam 1960. aastate tüdrukutebändi dramaatilist diivat, kes nautis elu täiega – kahjuks vaid vales linnaosas.

Ometi ei suutnud eeskujud teda päästa. Mõne nädala eest vähisurma surnud bluusiikoon Etta James, kelle laule Winehouse korduvalt oma kontsertidel esitas, vaevles nooruspõlves samuti raske narkosõltuvuse käes, millest ometi tahtejõu abil vabanes ja sellest ka oma autobiograafias «Ellujäämisraev» kirjutas.

Nii James, Marianne Faithfull kui ka mitmed teised on avalikult rääkinud surmaga silmitsi seismistest, mis sundisid neid end käsile võtma – et pelgalt ellu jääda. Raskused ja vaesus lapsepõlves ning elu keerulisus kinkisid täiskasvanuellu astujaile hävitajaliku panuse, edasisele elule andis positiivse tooni aga teadmine, et piiri, mis ette tuli, ei saanud ega tohtinud ületada.

Nüüd vaatab Libérationi esikaanelt vastu foto noorukesest kaunist Whitney Houstonist, maailmakuulsast superstaarist, kelle puhul oleks kerge öelda, et talle oli kõik antud: astudes oma kuulsuseraja esimesi samme, mõjus Whitney talent värske õhuna umbses ja tummiselt kiratsevas 1980ndate muusikamaailmas: Whitney oli armas, jumaliku naeratusega tore naabritüdruk, kelle relvaks oli lõputuid võimalusi pakkuv hääl, mis tegi temast hetkega ühe oma ajastu suurimatest staaridest ja inspireeris mitme järgneva põlvkonna noori.

Erinevalt Winehouse’ist ja Etta Jamesist ei ole Houstoni päritolu tagasihoidlik ega lihtne; sünnist saadik muusikasse mähituna oli Whitney Houston meloodiamaailma kõrgeltsündinu: tema ema oli tuntud gospelilaulja Cissy Houston, tema tädi soulitäht Dionne Warwick, tema ristiema legendaarne Aretha Franklin, kelle sabas ja stuudios veetis pisike Whitney oma lapsepõlve.

Teismelisena laulis ta taustavokaale Chaka Khanile ja kokkuvõttes kasvas nendest kogemustest välja karjäär, millest paremat annab otsida: 48-aastaselt lahkunud staari arvele jääb 170 miljonit müüdud plaati, enim muusikaauhindu kui kellelgi teisel, tema esituses kõlanud «I Will Always Love You» on tänaseni maailma enim müüdud singli staatuses.

Kuid kahjuks ei armastanud hinnatud Houston end sedavõrd, kui tema laulusõnad tihti meile soovitasid – nagu naine ühes teleintervjuus kord rõhutas, oli ta omaenda parim sõber, kuid ka suurim vaenlane.

Raske on mõista, et keegi, kellel oli kõik olemas – ilu, sarm ja niisugune võimas hääl –, suutis selle kõik nõnda lamedalt raisku lasta. Elu lõpuks oli Whitney kaotanud viimsegi killukese meeldivusest, mis oli teinud temast megastaari. Häbematu käitumine, lõputu narkosõltuvus, vokaalsed katastroofid – see polnud seesama kirikukoori supermodell, kes omal ajal maailma tormiga vallutas.

Kõlab ehk riivavalt, aga nõustun briti ajakirjanikuga, kes liigitab Whitney täitmata jäänud lubaduste hulka. Kõikide oma elu vingerpusside ja keerukäikude juures ei leidnud Whitney tõelistele legendidele omast emotsionaalsust. Selle asemele jääb suures osas üleprodutseeritud ja kommertslikult efektne looming, mugavalt varjamas peamiselt madalseise, mis domineerisid selle naise elus.

Aga teadke: oma edu tipphetkedel suutis Whitney Houstoni tundlik hääl liigutada mägesid. Tema ande sisimas valitsesid tehnika ja vorm ning tema trumbiks olid need suured, emotsionaalsed ballaadid, mille üle võime lõpmatuseni vaielda, sest nii mõnegi maitse jaoks olid need kaugelt liiga ülepakutud.

Aga allutage end laulu «I Will Always Love You» lõpunootidele tõdemaks, et sealt pääseb valla hoopis midagi enamat: ülim puhtus, julgus, meeletu vabadus – see on heli, mille vallandab igasugustest takistustest vaba inimhääl. Ja täpselt sellisena peaksimegi mäletama Whitney Houstonit.

Küsimus on selles, miks ei suudetud neid õnnetusi vältida. Kas kuulsuste mured jäid nähtamatuks? Kas neist hoiti eemale, ignoreeriti? Olid nad «hüüdja hääleks kõrbes», nagu kõlavad ühe Whitney 1980. aastate ballaadi värsiread? Tõde on selles – ja mul on kahju seda tunnistada –, et pärast aastakümneid väldanud enesehävitust polnud neid päästa enam lihtsalt võimalik.

Tegelikult ei leina me ainult artisti surma, vaid ka tänapäevaliku menu robustselt avalikku trajektoori. Nii mitmedki staarid jäävad omaenda tuntuse teerulli alla, mille mootorit õlitab publiku täitmatu janu nõrkuste, haavatavuse, vigade järele, mida kompenseerivad valuvaigistina viinakurat, droogid ja kõik muu destruktiivne. Mitu mälestusplakatit tuleb seinale riputada, enne kui järgmised sellest õppust võtavad?

Meelelahutusäri kustumatu vajadus sulle põue pugeda, et seejärel sind ribadeks kiskuda, sunnib aga meidki tarbijate, fännide, kriitikutena endalt küsima: miks on see ikkagi nii, et paljude väljapaistvate kunstnike elutee lõppeb traagiliselt, kraavis ja kummuli?