Aimar Ventsel: Kesk-Aasia vaikimine

Aimar Ventsel Foto: Ken Murk

Tänavu 17. detsembril avaldati Venemaa Föderatsiooni välisministeeriumi netilehel USA ja Venemaa lepingu projekt, millest on ka Eestis üksjagu räägitud. Seega pole mõtet selle sisu ümber rääkida. Teatavasti nõuab Venemaa kõige muu kõrval seda, et endised Nõukogude Liidu vabariigid jääksid Venemaa mõjusfääri. Huvitav on see, et kui nii Balti riikides kui ka Ukrainas kutsusid Venemaa ametlikud nõudmised nii riigivõimu esindajate kui ka ühiskonnategelaste seas esile negatiivse avaliku reaktsiooni, siis Kesk-Aasia riikides annab mingeidki avaldusi suisa tikutulega otsida, kirjutab kolumnist Aimar Ventsel.

Tundub, et kogu Putini USA- ja Euroopa-suunaline survestamine jäi Kesk-Aasia riikides tähelepanuta. Nii nagu meile siin on Kesk-Aasia ja seal toimuv kauge, võiks ka arvata, et seal piirkonnas on NATO laienemine või mittelaienemine midagi, mis toimub kusagil kaugel. Eks see nii olegi, ent Putini soov saada ametlikult Kesk-Aasia kuraatoriks peaks kõiki piirkonna riike otseselt puudutama. Ja ometi on sel teemal vaikus.

Kas võib oletada, et Usbekistan, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan ja Türkmenistan kiidavad heaks olukorra, kus nad automaatselt asetatakse Venemaa eestkoste alla? Vaevalt. Kui vaadata Kesk-Aasia riikide tegemisi viimase kümmekonna aasta jooksul, on näha, et vaikselt, aeglaselt, ent kindlalt proovitakse vähendada poliitilist ja majanduslikku sõltuvust Venemaast. Kõige edukam on muidugi Türkmenistan, kes ajab juba aastaid Venemaast sõltumatut gaasiäri ümbruskonna riikidega, ent teised riigid sõltuvad erineval määral Venemaast nii poliitiliselt kui ka majanduslikult. Mis kõik ei tähenda, et sealsetes riikides ollakse niisugusest olukorrast vaimustatud.