See tähendab meie ühiskonnaelus mitmes mõttes pöördepunkti ja mitte tingimata paremuse poole. Arvestades vaktsineeritute üldist kergemat haiguskulgu ja seda, et suurema hulga läbipõdenutega astume sammukese lähemale loodetavale karjaimmuunsusele, võib lootust ju säilitada. Paraku näitab ka haiglasse sattuvate vaktsineeritute arvu kasv ning uute viirustüvede teke, mis taasnakatavad varem haiguse läbi põdenuid, kohati hoiatavalt vastupidist trendi. Sellist, mis võib tähendada peagi haiglakoormuse olulist kasvu ning seda, et vaktsineeritutel ei ole enam turvatunnet.
Kummaline mõelda, et alles aasta tagasi olid pühad küll palju piiratumad ja vaoshoitumad, aga rahva seas valitses hoopis ühtsem (l)ootus, et uus aasta toob vaktsiini, mille abiga end ja oma ühiskonna tõveahelatest vabaks murrame. Seekord ei ole ei ühtsust ega (l)ootust. Küll aga on paljudel rohkem ükskõiksust, nii enda kui ka ühiskonna suhtes.