Maarja Vaino: jõuludest ja täiuslikkusest

Maarja Vaino Foto: Madis Veltman

Kuigi jõulude ajal tuleks meenutada kristlikku sõnumit, sugenesid jõulusaginas pähe pigem dionüüsoslikud mõtted. Kui üks pakilisemaid küsimusi pühade perioodil on see, mis kellani saab pidutseda ning kes kuidas pidu pani, siis tekib kerge ebaadekvaatsuse tunne. Milleks jõule üldse tähistada, kui ammugi on unustatud ja avalikust ruumist välja tõrjutud jõulude algne mõte?

Muide, ka kristluse-eelsel ajal ei olnud talvine pööripäev mingi pöörane peopanemise aeg. Vanadel eestlastel oli kombeks esivanemate hingede pärast kuni uue aastani vaikust hoida. Ning mulle tundub, et vaikuseperiood kuluks meie lõputus vaidluseajastus tõesti ära – pime aeg peaks olema sisekaemusteks ja tagasitõmbumiseks, et taastada lärmist kurnatud hingelist tasakaalu.

Möödunud jõuluaja sõnum näis seisnevat muus. Seda ei kammitse mingid pühad mõisted, vaid vastupidi, eriline vabastatus neist. Meenub C. G. Jung, kes kirjutas: «Vabastatagu tsiviliseeritud inimese tungid! Kirglik kultuuriaustaja kujutab ette, et selle tulemuseks on puhas ilu. Eksituse põhjustab psühholoogiliste teadmiste suur puudujääk. Tsiviliseerunud inimese kuhjunud tungijõud on tohutult destruktiivsed ja palju ohtlikumad kui primitiivse inimese tungid. Primitiivne inimene elab oma negatiivsed tungid välja pidevalt ja vähehaaval.»