Tõnis Saarts: troonilt tõugatud juhtparteid

Tõnis Saarts Foto: Remo Tõnismäe

Viimase poole aastaga on erakondadevahelises konkurentsis toimunud märgiline nihe: meil pole enam juhtparteid või juhtparteisid. Reformierakond ja Keskerakond on oma juhtpartei staatust kaotamas. Samas pole uued pürgijad – EKRE ja Eesti 200 – end veel piisavalt edukalt kehtestanud, et seda positsiooni üle võtta, kirjutab politoloog Tõnis Saarts. 

Mida ma pean silmas, kõneledes «juhtparteist»? See on erakond, mis troonib kindlalt populaarsustabeli tipus, olles selgelt ees konkurentidest ja pannes ühtlasi ka paika suure maailmavaatelise narratiivi Eesti jaoks, mis leiab ühiskonnas laialdast poolehoidu.

Nii ongi meil praegu välja kujunenud EKREst, Keskerakonnast ja Reformierakonnast koosnev kolmik, kus kõik on toetusnäitajate järgi peaaegu ühel pulgal. Enamgi veel, sellest kolmikust võib peagi saada nelik, kui Eesti 200 oma positsiooni veidigi parandab. Praegu näib, et selline parteidevaheline patiseis võib kesta isegi mitu aastat, seni kuni üks osalistest end selgelt teistest lahti rebib.

Tekib küsimus, kuidas ikkagi on Reformierakonnal (ja ka Keskerakonnal) õnnestunud oma juhtpartei staatus minetada. Kellel on lähiaastatel parimad šansid tõusta uueks juhterakonnaks?