Liina Laks: ma pole nii rikas, et lubada endale alampalgaga tööd

Liina Laks Foto: Remo TÕnismÄe/postimees

Kui vana kooli suurärimehed kurdavad, et inimesed ei taha justkui enam tööd teha ja otsivad igasugu hõlptulu, siis vastu peab küsima, et mis inimesel üle jääb?

Said tänavu 10 protsenti palgatõusu? Palju õnne, kui inflatsioon seda veel ei võtnud, siis teised hooga tõusvad hinnad teevad rahakotis puhta töö. Sellises olukorras nagu me täna oleme, kus juba isegi Euroopa keskpankurid on hakanud väga ettevaatlikult rääkima vajadusest rahatrükki ohjeldada, on palgatöö, iseäranis madala palgaga töö, miinusmärgiga äri.

Ma tean seda juttu, mis tuleb juhtide poolt: vaja on tõsta tööviljakust ja et Eestis on just miinimumpalga saajatel maailma kõige kõrgem palk, mis kuidagi Eesti arengut kännu taga kinni hoiab. Aga reaalsus on see, et miinimumpalga saaja sponsoreerib lihtsalt tööandja äri oma elutundidega, mida ta enam kunagi tagasi ei saa. Mul pole häbi öelda, et ma pole nii rikas, et lubada endale alampalgaga tööd – lihtsalt ei suuda hakkama saada. Teinekord on saanud suurte juhtidega kõneledes küsida otse: kas sina elaksid miinimumpalgaga ära? Vastuseks on vaikus ja suur nihelemine.