Möödunud aasta oli täis uskumatuid sündmusi ja arenguid – veidrike mass ründas Kapitooliumi, Taliban tuli taas võimule. Kasutatud autod maksavad rohkem kui uued. Valgevene hübriidrünnak pani Euroopat oma väärtusi täpsustama. Energiahinna lained on kõrgemad kui koroonalained. Üks kurku kinni jäänud kaubalaev jättis kogu maailma Hiinast tellitud nännist ilma. Väärtpaberihinnad ja inflatsioon kasvavad nii kiiresti, et ei jõuta selle jaoks raha juurde trükkidagi.

Tammsaare laseb Indrekul «Tões ja õiguses» tõdeda, et Vargamäel on paremad ajad juba möödas. Võib tunduda, et sama tuleks öelda nüüd juba kogu maailma kohta. Mis pilguga teie neid arenguid vaatate?

Marju Kõivupuu: Me elame siin Eestis siiski suhteliselt turvalises paigas ja paljud maailma koledused jõuavad meile vaid (kõmu)uudiste vahendusel. Küllap see on inimlik, et kipume romantiseerima ja isiklikust vaatekohast lähtuvalt idealiseerima aegu, kus oleme tundnud end hästi, turvaliselt, õnnelikult, tegusalt, või kus ühiskond toimis suuresti meie mõtteviiside ja arusaamade kohaselt. Olgem ausad, Vargamäe paremad ajad olid ju need, kui tegusid tegid kaks põlist vingameest – Andres ja Pearu.

Hagi Šein: Mäletan, et kui kippusime virisema, meenutas Juhan Peegel meile ikka, et ei piiblis ega Marxi manifestis pole öeldud, et inimese elu peab kerge olema. Aga muidu olen ma noorpõlves loetud Romain Rollandi usku – neil päevadel, kui päike ei paista, meenuta päevi, mil ta paistis. Ja lootus jääb, et ühel päeval paistab ta jälle.

Jaan Tallinn: Eks elu koosneb tsüklitest: halvemad ajad järgnevad parematele ja vastupidi. Kui elul õnnestub siin planeedil ja universumis kestma jääda, siis vaevalt et paremad ajad möödas on – nii inimliik kui ka meie universum on selleks kaugelt liiga noored ja alles oma ajaloo alguses.

Kommentaarid (1)
Copy