Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

JUHTKIRI Me saame hakkama! (16)

Copy
Aasta karikatuur 2021
Aasta karikatuur 2021 Foto: Urmas Nemvalts
  • «Ameerika mäed» on 2021. aasta kohta üsna õige kujund
  • Tulevik ei ole tume ega pime, kui selle nimel targalt pingutada
  • Üks suuremaid eesmärke kriiside ajal on mitte omavahel tülli minna

Eestit ja maailma võib vaadata depressioonist puretud vanainimese tülpimusega: «Tahaks kiita, aga ei ole midagi head siin ilmas! Ei ole ju? Võta üks ja viska teist!» Sihändsele vaatele on inimesel kahtlemata õigus. Kas see ka õige on või meid kuidagi edasi aitab, on omaette küsimus.

Täna on jõululaupäeva laupäev, kalendri järgi 23. jõulukuu päev 2021. aastal. Postimehes vaatame lõppevale aastale tagasi praegu selle pärast, et ees on neli vabamat sorti päeva lugemiseks ja mööduva aasta mõjujoonte üle mõtisklemiseks. Loodame, et praevalvuri ja kapsaste hautaja töö vahele mahub ka vaimutoitu.

Loomulikult kirjutame lõppeva aasta hädadest ja mitme äratuskella kõlast. See ongi suur osa vaba ajakirjanduse tööst. Mitte paitada ja kiita, vaid vaadata, mis (eriti võimukandjate) pikal töömeheteel läks valesti, mis halvasti ja mis päris aia taha. Sellegi poolest teeme, kirjutame ja näitame, mõeldes Eestile ja meie inimestele, ikka niiviisi: me saame hakkama!

Muidugi mõtleme eeskujudele, ühendajatele. Terve Eesti vaatas kui naelutatult me naisvehklejaid olümpiamängude finaalis. Võit tuli koju, väikesesse armsasse Eestisse. Me ju teame mõtlevate olenditena, et päriselt pole igaüks meist üle elanud treeningute vaeva ja hingevalu, aga rõõmujoovastust saime ja saame ikkagi jagada üheskoos. Aitäh!

Mõtleme tänutundega tublidele inimestele, kes on haiglates ravinud ja hooldanud meie lähedasi ning olnud teisel koroona-aastal ka liiga paljude viimse hingetõmbe juures. Meie ajakirjanikud on käinud intensiivraviosakondades, vahendanud nii haigete kannatusi kui ka meedikute rasket ning hingeliselt kurnavat tööd. Suur tänu, et olete vastu pidanud, hakkama saanud!

Kuidas siis nii, et keset majandusbuumi on lausa pool rahvast järsku need, kellele pakutakse omavalitsuste kaudu hädaabi?

«Ameerika mäed» on 2021. aasta kohta üsna õige kujund. Eestis ja üle ilma. Vaid vähesed julgesid ennustada majanduse sedavõrd kiiret taastumist. Ülepaisutatuks osutus küll ootus, et reisimine ja ühes sellega hotelliäri kuldsed ajad tulevad kiiresti tagasi. Enamikul majandusharudel on aga läinud teistmoodi ja hoopis paremini, kui aasta eest arvati. Suur tänu kõigile ettevõtlikele inimestele, eestvedajatele ja lahenduste otsijatele! Kiitus selle eest, et olete vaatamata raskustele uskunud, et me saame hakkama.

Talve hakul jõudsime veidrasse olukorda. Ühtpidi on meil tormiline majanduskasv, väike tööpuudus ja kiire keskmise palga kasv. Teisalt sunnib gaasi- ja elektrihinnaralli astuma erakorralisi samme. Kuidas siis nii, et keset majandusbuumi on lausa pool rahvast järsku need, kellele pakutakse omavalitsuste kaudu hädaabi?

Olgu, see on reaktsioon erakordselt järsule energiakandjate hinna tõusule – puudustega, aga siiski otsus. Pikemas plaanis nii ei saa. Ikka peab olema rohkem neid, kes tahavad ise hakkama saada ja osalt just tahtmise tõttu saavadki.

Hinnašokk on justkui äratuskell. Ei ole enam aega unelemiseks, vaid tuleb investeerima ja ehitama hakata. Omamaiseid uusi elektritootmise ja salvestamise seadmeid. Poliitikute – riigi ja omavalitsuste – asi on teha nii, et ettevõtjatel oleks huvi ja võimalus investeerida. Nüüd näeme ilmekalt, et paljude justkui väikeste tegemata jätmiste ja venitamiste, ka poliitilisest eestvedamisest ja vastutusest mugavalt kõrvale hiilimise summa jõuab ükskord arvetele, ühel või teisel moel.

Hinnašokk on justkui äratuskell. Ei ole enam aega unelemiseks, vaid tuleb investeerima ja ehitama hakata.

Teisalt peaks silme ees terendama kujutlus, kuidas saaks energia hind, võimalikult puhas keskkond ja julgeolek olla parajas tasakaalus. Nii, et toad oleksid soojad, et elektri hind ei kägistaks, vaid toetaks majandust ning me seejuures ei mürgitaks tossuga ennast ja teisi. Tulevik ei ole tume ega pime, kui selle nimel targalt pingutada. Kas saame hakkama? Ikka peab uskuma, et saame.

Maailm väikese Eesti ümber pole kahjuks otsatult sõbralik. Näeme, kuidas Venemaa surub jõuga peale Ukrainale ja ühes sellega kogu läänemaailmale. Nägime, kuidas Valgevene diktaator kasutas me üleaedsete, leedulaste ja poolakate vastu relvana migrante, tuues lennukitega kohale inimesi kaugetest maadest ja sundides neid ebaseaduslikult piiri ületama.

Häda relv on kahe teraga sellepärast, et õnnetusse olukorda surutute vastu peaks ju inimlikkust üles näitama. Diktaator, kes ise inimesi hätta saadab, püüab seejuures osatada meid kõiki, kes me inimõigustest ja hädaliste heast südamest aitamisest mõelda oleme julgenud.

Siin tuleb muuhulgas aru saada, kes me ise oleme ja olla tahame. Vaba maailm, demokraatlikud riigid püsivad siiski õigusel ja korral. Nii on ka vaba Euroopa Liidu sees liikumise eeldus, et välispiire valvatakse ja teatakse, kellel on õigus Euroopa riikides olla ja kellel mitte. Tuleb kiita nii leedulasi kui poolakaid, kes teadlikule ründele adekvaatselt vastasid. Ei andnud alla ega vankunud, vaid said hakkama.

Mured ei jäta meid maha vaatamata pühadele, hingamispäevadele. Koroonaviiruse uus tüvi on kohal. Oleme Postimehe lugejateni toonud selle kohta teadmisi, selgitanud ka auke teadmistes. Pole võimatu, et uus tüvi tähendab pandeemia lõpu algust, ent paraku ei anna see veel põhjust rõõmust lakke hüpata.

Kas saame hakkama sellega, et ei lase elukutseliste tülli ajajate poolt pähe istutatud juttudel omavahelisteks purelemisteks paisuda?

Nii kirjutas 21. detsembri Postimehes molekulaarbioloog Madis Metsis: «Natuke hirmutav ja ketserlik tundub seda öelda, aga kui see arvamus peab tõesti vett, siis äkki on jõuluaegse peopidamise lubamine valitsuse poolt meie koroonatulevikule hoopistükkis positiivne meede. Küll aga võib see maksma minna paari tuhande kolmanda doosita riskigrupi inimese elu. Mina igatahes sain oma kolmanda doosi juba kätte.»

Õhutame Postimehe lugejaid ses suhtes tõsidusele. Praeguste parimate teadmiste järgi kaitsevad vaktsiinid inimesi raske haiguse, haiglasse sattumise ja surma eest. Kes hirmust, jonnist või edevusest otsustab selle kaitse võimalusest loobuda, sellel on muidugi täielik vabadus nii talitada. Mõistlikuks me seda valikut siiski ei pea ja sellele kaasa ei kiida.

Pandeemia algusest peale on targad inimesed korranud, et üks suuremaid eesmärke kriiside ajal on mitte omavahel tülli minna. On küll ootuspärane, aga siiski ebameeldiv ja häiriv, et vaktsiinide ümber, mida enamik ootas kui hingeõnnistust, on käima tõmmatud tülid, mis lahutavad sõpru ja suguvõsasid.

Kas saame hakkama sellega, et hindame kodustes jõululaudades rahu ja rõõmu, ei lase elukutseliste tülli ajajate poolt pähe istutatud juttudel omavahelisteks purelemisteks paisuda? Kui tahame, siis saame isegi selle väga raske ülesandega hakkama!

Rõõmurikast jõuluaega Postimehe lugejatele, kõigile inimestele väikeses armsas Eestis! Me saame hakkama!

Tagasi üles