/nginx/o/2023/08/23/15542391t1hc7b9.jpg)
Mõned seeneuurijad väidavad, et punakuueline jõuluvana polegi Coca-Cola kompanii välja mõeldud reklaamnägu, vaid et tema arhetüüpseks aluseks on hallutsinatsioone tekitav punane kärbseseen (Amanita muscaria), kirjutab arvamustoimetuse juht Martin Ehala.
Fakt on see, et punane kärbseseen oli sadakond aastat tagasi Euroopas väga sage element jõulu- ja uusaastakaartidel. Mõnikord oli lisaks kärbseseenele kaardil kujutatud ka õnnetoovaid hobuseraudu ja neljalehelisi ristikheinu. Samuti võib leida kärbseseeni sama ajastu lihavõttekaartidel, kus kärbseseent on kujutatud majakesena, milles elavad päkapikud. Küllap mõned mäletavad lapsepõlvest ka kärbseseenekujulisi klaasist kuuseehteid.
/nginx/o/2021/12/21/14272094t1hf822.jpg)
Jõuluvana juurde kuulub muidugi saan koos lendavate põhjapõtradega, kingituste jagamine ja mõnel pool ka uskumus, et kingid toob ta majja korstna kaudu. Teooria järgi väljendub nendes uskumustes ülekantud viisil kärbseseene psühhedeelne mõju – nimelt võimaldas seene tarvitamine iidsetel šamaanidel (ja Siberi põliskultuurides tänapäevalgi) rännata vaimude riiki.
Kärbseseent söövad ka põhjapõdrad. Niisiis on pilves niihästi jõuluvana kui ka tema põdrad, olge te hoiatatud (aga kui teil käivad päkapikud, olete ilmselt ise ka)!
Kärbseseent söövad ka põhjapõdrad. Niisiis on pilves niihästi jõuluvana kui ka tema põdrad, olge te hoiatatud (aga kui teil käivad päkapikud, olete ilmselt ise ka)! Seal, kus kingid tuuakse korstna kaudu, pole korsten muud kui analoog jurta suitsuaugule, mille religioosset rolli väravana kõiksusesse on omal ajal kirjeldanud Lennart Meri. Nii et jõulukingid on algselt pärit teispoolsusest – kui metafüüsiline tarkus, mida kärbseseenerännakul käinu kaasa tõi.
Jagub ka autoreid, kes väidavad, et Jeesuski pole muud kui kärbseseene analoog, sest psühhedeelsete seente tarvitamine tekitab tugeva osaduskogemuse Jumalaga, mis täis kirjeldamatut armastustunnet. Ja arvestades, et jõulukombestikus on kristlik aines tihedalt kokku sulanud eelkristlikuga, polegi seos kärbseseene ja jõulude vahel ehk meelevaldne, kuigi aegade jooksul freudistlikult folkloori sisse sublimeeritud.
/nginx/o/2021/12/21/14272095t1h40a7.png)
Legaalne, kuid tabu
Sublimatsiooni üle ei maksa imestada, arvestades, et punase kärbseseene tarvitamine on ikkagi pikka aega olnud tabu. Et tegu ei ole surmavalt mürgise seenega, sellest sain teada aastal 1986, kui üliõpilasena lugesin Uku Masingu koduarhiivis «Taevapõdra rahvaste meelest, ehk, Juttu boreaalsest hoiakust». Ta kirjutab punasest kärbseseenest küll vaid paaril leheküljel, kuid selle kogemusega seotud maailmavaatest ligi sadakonnal. Just see boreaalne maailmatunnetus haaras mind sedavõrd, et punase kärbseseenega lähemat tutvust teha.
/nginx/o/2021/12/21/14272096t1h0813.jpg)
Tollal ei olnud saada peaaegu mingit informatsiooni, aga inimesed siiski eksperimenteerisid sellega. Esimene põhjalikum eestikeelne käsitlus punase kärbseseene pärimusest, tarvitamisest ja mõjust koos isiklike kogemuste kirjeldusega pärineb minu teada Peeter Lauritsalt, kes oma 2001. aasta Loomingus ilmunud artiklis «Amanita muscaria» tunnistab muu hulgas, et on punast kärbseseent tarvitanud üle kümne aasta.
Tema kirjeldused punase kärbseseene mõjust kajastavad üsna täpselt selle seene toime eri faase: maitse ei ole eriti meeldiv, söömise järel tekib kõigepealt suurenenud süljeeritus, nina läheb tatiseks ning kõhus hakkab iiveldama. Esimesed psüühilised sümptomid on tajunihked: miski väike võib tunduda väga suur ja vastupidi, helid muutuvad ja maailm võib tunduda naljakas. Umbes kaks tundi pärast seene söömist iiveldus kaob ja inimene jääb magama. See uni on sügav ja kestab umbes kaks-kolm tundi. Ärkamise järel on punase kärbseseene mõju saavutanud oma kolmanda staadiumi, mida iseloomustab teisenenud meeleseisund.
Laurits kirjeldab seda nii: «Kui ma ärkasin, oli Leelo juba majast välja läinud, uni oli kestnud mõned tunnid. Läksin välja ja kogesin seniolematut meeleselgust ja nõiduslikkust... Kõik oli ergastatud ekstaatilise harmoonia tundest. Hingelised probleemid ja küsimused, mis mind varem vaevasid, olid ühtäkki lahustunud või leidnud selge vastuse.»
Selline meeleseisund võib kesta mõned tunnid, siis tuleb taas peale uni, mis on täis eredaid unenägusid. Kokku kestab mõju 12 tundi või kauem. Tarvitamisele järgneval hommikul ei ole ebameeldivaid järelmõjusid, pigem vastupidi, olek on kerge, vaim virge ja hing tasakaalus.
Samas ei ole punane kärbseseen mingi lihtne ja ennustatav substants – taevaliku harmooniatunnetuse asemel võib see viia ka kuratliku hüljatusetundeni, millegi vaimselt nii ebameeldivani, kus ei tahaks hetkegi kauem olla. Kogemused võivad kõikuda isikuti või ka samal kasutajal.
Taevaliku harmooniatunnetuse asemel võib kärbseseen viia ka kuratliku hüljatusetundeni, millegi vaimselt nii ebameeldivani, kus ei tahaks hetkegi kauem olla.
Mäletan end lugevat kümmekond aastat tagasi seenefoorumist ühe tõelise eksperimenteerija kirjeldust oma punase kärbseseene rännakust. Sellel tüübil ei olnud ainet, mille toimet ta polnud enda peal proovinud. Kuid punase kärbseseene söömine viis ta sellisesse eksistentsiaalse tühjuse ja ängistuse seisundisse, et see lammutas ta senise ego tükkideks ja viis pärast vaimse ümbersünnini, nagu ta ise tunnistas.
Viimase kümne aasta jooksul on punase kärbseseene tarvitamise kogemuste kirjelduste hulk internetis plahvatuslikult kasvanud. On tekkinud isehakanud gurud, kes Youtube’i kanalites arendavad seenetarvitamise kultuuri, jagavad õpetusi ja striimivad oma rännakute kogemusi reaalajas. Eriti rikkalikult leidub venekeelseid kanaleid.
Küllap on kärbseseene kasutajaid olnud ennegi, aga infolevi on kindlasti suurendanud nende hulka. Tõenäoliselt võib venekeelsete kasutajate arvukust seletada sellega, et vene kultuur kuulub mükofiilsete hulka: seente söömise vastu ei ole kultuurilist tõrget. Pealegi võib mõjutada see, et Siberi põlisrahvaste hulgas on pärimuslik punase kärbseseene traditsioon siiani elus.
Kultuuripõhine mõju
Huvitav on asjaolu, et tänapäevaste linnastunud kasutajate rännakukogemused erinevad mõnevõrra sellest, mismoodi kirjeldatakse punase kärbseseene mõju põlisrahvaste juures. Moskva Lomonossovi-nimelise ülikooli psühholoog Olga Gordejeva on esitanud hüpoteesi, et punase kärbseseene tarvitamisest tekkivad muutunud teadvuseseisundid on kultuuriliselt tingitud. Hüpoteesi järgi sõltuvad inimese kogemused rännaku ajal tema kultuuritaustast. Varem arvati, et tegu on üksnes keemilise mõjuga, ja eeldati, et üks ja sama aine mõjub alati ühtemoodi.
Põhjarahvastel, kelle kultuuri on kärbseseene tarvitamine kuulunud aastatuhandeid, on kujunenud välja kindel stsenaarium, mis rännakut raamistab, jättes siiski piisavalt ruumi varieerumiseks. Lääne kultuurist pärit tarvitajatel selline stsenaarium puudub, ja nende teadvuseseisundi muutused tulenevad nende individuaalsest kultuurikogemusest, väidab Gordejeva.
/nginx/o/2021/12/21/14272099t1h0956.jpg)
/nginx/o/2021/12/21/14272098t1hfafe.jpg)
Samas kui lugeda ingliskeelseid kirjeldusi kõnealustest kogemustest, siis on vägagi tõenäoline, et nende kogemuste korduvad jooned tulenevad ühisest lääne kultuuritaustast, eeskätt taeva ja põrgu vastandusest ristiusus. Samas muidugi mõjutab eurooplaste kogemust ka see, et puudub kultuuriliselt omandatud reeglistik, kuidas seent tarvitada. Igaüks teeb, kuidas tahab, mõned tarvitavad samal ajal ka muid aineid (kanepit, alkoholi vm). Jubedamad kirjeldused ongi pärit ainete segamini tarvitajatelt.
Põlisrahvastel on väga rikkalik kogemuste varamu, mille põhjal on kujunenud raamistik, kuidas punast kärbseseent tarvitada. Vene etnograafid Jelena Batjanova ja Mihhail Bronštein annavad hea ülevaate etnograafilistest uuringutest seene tarvitamise kohta.
Kärbseseenekultuuriga põhjarahvastel on kujunenud välja kindel stsenaarium, mis rännakut raamistab, et võimalikke ohte vältida.
Esimesed kirjeldused pärinevad 18. sajandi esimesel poolel Venemaa teenistuses olnud meresõitja Vitus Beringi juhtimisel toimunud suurelt Põhja ekspeditsioonilt. Sellel osalenud naturalist ja arst Georg Steller märkis: «Hullumeelses seisundis inimestel ei märganud ma pulsi kiirenemist ega vereerutuse märke. Ilmselt mõjub see mürk rohkem närvidele, sest peale seene tarvitamist närvid lõdvestuvad.» Hilisemates kirjeldustes eristatakse juba tarvitamisele järgnevat kolme seisundit, mainitakse, et teisel etapil näevad kasutajad kärbseseenevaime ja kõnelevad nendega ning kolmandas rändavad teadvuseta olekus teistes maailmades.
Kärbseseent võetaksegi põliskultuurides sageli selleks, et külastada vaimude maailmas oma surnud sugulasi, leida mingile probleemile lahendus või haigusele ravi. Rännakule ei minda niisama, selleks peab olema mingi mõjuv põhjus, mida ka seenele öeldakse.
Seejuures teadvustatakse ohtu, et inimene ei pruugi rännakult tagasi jõuda. Ühe kirjelduse järgi oli ränduril ülevaataja-tüdruk, kes koputas regulaarselt trummile, et too ei kaotaks sidet selle maailmaga – ja rändur koputas vastu. Üks rännakul käinud mees kirjeldas, et nägi seal palju vaime, nende hulgas naist, kes kandis midagi rasket ja palus temalt abi. Mees keeldus, sest «teadsin, et kui aitan, siis jäängi sinna».
Ühes nõukogudeaegses kirjelduses räägitakse šamaanist, kes ütles, et läheb seene mõjul kaugele rännakule ja tuleb tagasi üheksa päeva pärast. Lamaski seal, täiesti külm, pulss vaevu tajutav. Miilits tuli ja ütles, et ta on surnud, vend kinnitas, et elus. Aga ei aidanud, miilits sundis sugulasi vanameest maha matma. Üheksandal päeval tuligi šamaan nähtavasti tagasi, tõusis hirmus torm, puud langesid, maru rappis jarangasid, jõele tekkisid kohutavad lained. Vend ja õde kaevasid šamaani üles, too aga oli lämbunud. Järgmisel kevadel kandis üleujutus kogu küla allavett.
/nginx/o/2021/12/21/14272102t1h92f7.png)
Ette on tulnud olukordi, kus vaimud sunnivad inimest midagi tegema. Üks noor korjakk rääkis, et vaimud hakkasid talle sisendama: «Tapa oma naine ära, tapa ta ära!» Et sellest vabaneda, raius noormees vihahoos oma sõrme maha.
Ohtude tõttu on seene tarvitamine reeglitega ritualiseeritud. Kurjadele inimestele ei tohi seent andagi, sest see muudab pööraseks. Ja ka teised peavad seene tarvitamisel olema heas tujus, laulma rõõmsaid laule ja tantsima. Üks naine meenutab, et talle pakkus seent isapoolne onu, kui ta oli juba abielus ja lapse ema. Ütles, et võta seda, ja pärast lisas: tarvita vaid korra aastas, võta kolm kübarat või kui soovid, viis. Kui tihti kasutada, siis keha harjub ja mõju enam pole. Paaritu arv on kindel reegel, seejuures seent ei tohi lõigata, vaid tuleb murda.
Surmajuhtumid punase kärbseseene mürgistuse tagajärjel on üliharvad, kuid koomasse, nagu too šamaan, võib sattuda küll. Samuti on ette tulnud surmajuhtumeid enesehävitajaliku sundkäitumise tagajärjel. Autorid kirjeldavad juhtumit, kus seene mõju all olnud mees jooksis seenevaimude kannul tundrasse, et need tappa, aga leiti pärast ise surnuna.