Tänavune Võidupüha jumalateenistus Paide kirikus. FOTO: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

Individuaalse religioossuse ideelised allikad võivad olla nii kristlus, uus vaimsus kui ka ida religioonid, aga ka teadus, haridus ja meditsiin, eriti nende alternatiivsed põhiliinist eristuvad suunad, kirjutavad religioonisotsioloogid Liina Kilemit ja Lea Altnurme ning sotsioloog Laur Lilleoja.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Individuaalset religioossust iseloomustab suur mitmekesisus: uuringud on näidanud, et selle ideelised allikad võivad olla nii kristlus, uus vaimsus kui ka ida religioonid, aga ka teadus, haridus ja meditsiin, eriti nende alternatiivsed põhiliinist eristuvad suunad. Mis aga peamine: need ideed segatakse kokku ja korrastatakse siis individuaalseks eripäraseks maailmapildiks vastavalt sellele, kui tõene ja usutav see inimesele endale tundub, ning usuliste institutsioonide ja autoriteetide välispidine mõju on selles protsessis nõrk. Sedaviisi tekibki «oma usk», mis õhtumaistes ühiskondades on viimasel ajal olnud pigem kasvav trend, ning see kasv on tulnud suuresti traditsiooniliste kirikute arvelt.