Juhtkiri ⟩ Tark rahvas

Tartu Ülikooli peahoone. Foto: Kristjan Teedema/Scanpix

• Eesti jääb muust maailmast maha, kui kõrgharidust ei reformita
• Kõrgharidusreform peab aset leidma käsikäes riigi muu arenguga
• Kõrgharidus peaks olema teemaks enne riigikogu 2023. aasta valimisi

Kõrgharidusreformiga pole võimalik kauem oodata, valikud tuleb teha praegu.

Eesti kõrghariduse reformimine meenutab Oskar Lutsu «Kevades» jutuks olnud meest, kel hirmus tahtmine kuhugi minna, kuid kel pommid käsis-jalus. Aga aega pole meile antud, sest muu maailm liigub meie eest lihtsalt ära.

Laupäevase Postimehe nädalalõpulisa andis ülevaate Eesti kõrgharidusreformi hetkeseisust. Lood ei ole kiita, sest valikute tegemine on takerdunud poliitilise otsustamatuse ja asendustegevuse taha.

Nii kirjutas kunagine haridusminister, TÜ ja TTÜ endine rektor Jaak Aaviksoo, et haridus- ja teadusministeeriumi hariduse ja teaduse arengukavad ei tegele reaalsete probleemide ja nende lahendamisega. « Need ilusad, ontlikud ja poliitkorrektsed konsensusdokumendid, kus kõik tähtsad märksõnad on ilusasti ritta seatud, tegelevad suuresti näivuse loomise ja kõigile meeldimisega. Tegelik elu on aga täis probleeme ja nende lahendamiseks tuleb teha valikuid,» nentis Aaviksoo.

Põhimõtteliselt tuleb kõrghariduse reformimisel kasutada nelja mudelit. Nendeks on rahastamisleping koos sisendipõhise valemiga, haridusosakud, tulemusrahastus või koolituslepingud ja -hanked. On selge, et igale mudelile vastab mingisugune huvirühm.

Poliitika tähendabki valikute tegemist ja ühe huvirühma eelistamist teisele. Kõigile ei saa meeldida ja paigaltammumine pole Eesti huvides. Kuid kõrgharidusreformi hädaks on asjaolu, et selle teostamine ei anna kohe poliitilisi punkte ja tulemused võivad olla tuntavad alles aastakümnete pärast. Pikema perspektiiviga poliitilised otsused on rasked, aga keegi peab neid tegema. Muud võimalust ei ole.

Poliitikuil on aeg hakata otsuseid langetama ja kindlasti peaks kõrghariduspoliitika olema üheks võtmeteemaks riigikogu 2023. aasta valimiste eel.

Eesti hariduse arengukava 2035. aastani näeb ette kasvatada kõrgharidusega 25–34-aastaste noorte osakaalu tõstmise praeguselt 43 protsendilt 46 protsendini. OECD riikide keskmine on 46 protsenti, ent näiteks Kanadas ja Jaapanis üle 60 protsendi ning Lõuna-Koreas koguni 70 protsenti. Igaüks võib ise vaadata maailma edetabelitest, kui eesotsas on Kanada, Jaapan ja Lõuna-Korea. (Kõrg)haridus loeb.

Globaliseerumine on pannud meie ülikoolidele uued pinged. Küsitakse, miks peaks Eesti maksumaksja raha eest koolitama välistudengeid. Veel on küsimuseks, miks koolitavad Eesti ülikoolid spetsialiste, kes lähevad välismaa tööturule parema palga eest õnne otsima.

Kavandatav kõrgharidusreform peaks andma kõikidele nendele küsimustele vastuse. Üheks võimalikuks vastuseks ongi, et ajude äravoolu vähendamiseks tuleks planeerida ülikoolide tulevikku koos Eesti tööjõuturu vajadustega kitsamalt ja riigi arenguga laiemalt. Kui Eestis leidub järjest enam haridust väärtustavaid töökohti, mis on ka vastavalt tasustatud, peatub ka ajude äravool. See kõik eeldab aga läbimõtestatud poliitikat, mitte puntratantsu valimistel ja riigikogus.

Kui Alar Karis andis 11. oktoobril riigikogu ees presidendi ametivande, ütles ta, et Eesti eesmärgiks võiks olla haritud ja tark rahvas. Aga see haritus ja tarkus ei teki niisama ja siin ongi suure tähtsusega kõrgharidusreform. Poliitikuil on aeg hakata otsuseid langetama ja kindlasti peaks kõrghariduspoliitika olema üheks võtmeteemaks riigikogu 2023. aasta valimiste eel.