Neeme Korv: rehepaplus või rumalus

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Ühe õnnetus võib olla teise õnn. Käed, mis sirutuvad Eesti Rahva Muuseumi ehituseks kavandatud euromiljonite järele, moodustavad juba paraja metsa. Mis saaks meil selle vastu olla? Kõik, mida me tänu Euroopa Liidule oma kultuuri heaks ära saame teha, on ju teretulnud, olgu saaja siis vabaõhumuuseum või mõni teine.

Ent siinkohal tahaksin küsida, kas keegi ka vastutab selle jama eest, et me oleme ERMiga alates 2008. aastast sisuliselt peaga vastu seina jooksnud. Tegelikult oleme valesti tehtud panuse tagajärjel isegi veel kaugemal, tagasi aastas 2006, mil rahvusvaheline arhitektide seltskond ERMi­ hoone konkursi ära võitis.

Miks tuleb rääkida vastutusest? Aga seepärast, et selliste suurte ettevõtmiste peale ei kulutata mitte ainult raha ja pabereid, vaid (teiste seas tarkade) inimeste aega, mida nad enam kunagi tagasi ei saa. Viimaste hulka kuuluvad tihtipeale kultuurijuhid, kes peaksid eeskätt korraldama oma asutuste sisulist tegevust ning keda ühiskond nimelt sellest lähtuvalt peaks ka hindama.

Mõistagi kuulub juhitöö hulka ka eelarvete koostamine. Kuid hoopis teisiti on põhjapanevate hiiglaslike investeeringutega. Siin näitab suunda poliitiline kompass. Ning juhid, nagu kõnealusel juhul ka ERMi­ direktor Krista Aru, peavad uskuma (nagu ta isegi on öelnud) ja viidatud suunas minema, leides end siis mõni aeg hiljem üksi vastamisi nõudliku avalikkusega.

Samal ajal kui vastutavad poliitikud ja nõuandjad võivad küüniliselt kalambuuritseda kultuurist ja kellust.

Seega täpsustaksin küsimust: kes vastutab selle eest, et ERMi puhul otsustati just tupikusse viinud rahastamismudeli kasuks (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu)? Kas loodeti teadlikult rehepaplusele või oli tegemist lihtsalt rumalusega?

Suvalise euroraha jagamine allub rangetele reeglitele. Põhimõtteliselt pole vahet, kas maainimene taotleb mõnisada eurot oma kiviaia taastamiseks või eraldatakse miljoneid suurprojektiks. (Just seepärast pole mõtet otsida kiusu ega vandenõuteooriaid SA Archimedese otsusest keelduda kunstiakadeemiat rahastamast.)

Eesti riigile on kogu lugu sõna otseses mõttes kalliks maksma läinud. Sest samal ajal kui püüdsime Euroopale palehigis selgeks teha, kui oluline on ERM, on tema tähtsus Eestile ju kogu aeg teada olnud. Eesti vajab ERMi.

Mitte kui kohta, kus seisavad klaasi all õllekapp ja regi, vaid kui kultuurikeskust ja mõttekoda. Kui kaalukat osa sellest vundamendist, mis tagab põhiseaduse preambulis sõnastatud sätte eesti keele ja kultuuri säilimisest ehk siis riigi olemasolu mõtte.