Teadusinimesena kirjutan ma perioodiliselt ingliskeelseid artikleid akadeemilistesse ajakirjadesse või raamatupeatükke kogumikesse. Mul on oma inglise keele korrektuurilugeja, Tallinnas elav Jamaica päritoluga, millalgi Londonist Eestisse kolinud mustanahaline mees. Pikapeale oleme saanud headeks sõpradeks, suhtleme ka väljaspool töösuhet.
Juhtus aga nii, et mõni aasta tagasi käskis üks respektaabel teadusajakiri mul ühe teadusartikli ümber kirjutada ja eemaldada rassismist rääkivad lõigud tekstis. Mälu järgi oli tegemist rassismiga Venemaa Kaug-Põhjas, kus mitte ainult europiididest venelased ei suhtu üleolevalt kohalikesse asiaatidest põliselanikesse, vaid eksisteerib ka diskriminatsioon põliselanike seas – «suured» rahvad nagu jakuudid või tõvalased suhtuvad sama üleolevalt «väikerahvastesse» (evengid, eveenid, tožhud) ning vahetegemine käib suuresti välimuse järgi. Nimelt näevad «suured» ja «väikesed» rahvad erinevad välja, silmalõige, nahavärv, kehaehitus ja isegi kõnnak on erinevad. Ajakirja toimetaja käskis ära koristada vihjed sellest, et erinevad etnilised rühmad näevad Kaug-Põhjas füüsiliselt erisugused välja. Ja siis ütles mu korrektor ja sõber Paul – nii on ta nimi: «Tegelikult on nad kõik ise rassistid, aga ei taha, et rassismist räägitakse ning keelavad seda ka teistele», pidades silmas valgeid kõrgepalgalisi etableerunud teadlasi.
/nginx/o/2016/09/28/5894539t1h7932.jpg)
