/nginx/o/2021/12/15/14262607t1h64f5.jpg)
Teda on ähvardatud, piinatud, mürgitatud, vahistatud, vangistatud, aga teda pole suudetud vaikima sundida. Sellise tõdemusega otsustas Euroopa Parlament anda tänavuse Sahharovi auhinna vangistatud Vene opositsioonijuhile Aleksei Navalnõile.
Valik on vägagi mõistetav. Ajal, mil Venemaa küsib läänelt «julgeolekutagatisi», on inimõiguslaste, opositsiooniaktivistide ja ajakirjanike julgeolek Venemaal kõike muud kui tagatud.
Samal ajal poliitvang Navalnõi tunnustamisega oleme tunnistajaks kahele inimõigusi eimillekski pidavale repressioonilainele.
Venemaal käib kohtuprotsess, mille sisuks on inimõigusrühmituse Memorial sulgemine. Samuti on Memorialile osaks saanud trahvid ja käteväänamine niinimetatud välisagendi seaduse rikkumise eest. See legendaarne ühendus on koostanud tohutu arhiivi nõukogudeaegsetest kuritegudest ja teinud väsimatult tööd inimõiguste kaitsmise nimel.
Valgevenes jõudsid opositsiooni mahasuruvad kohtuotsused pagulasliidri Svjatlana Tsihhanovskaja abikaasa Sjargei Tsihhanovskini. Talle saab osaks 18 aastat kestev vanglakaristus. Väga pikki vangistusi on Venemaa satelliitriigis määratud kümnetele tuntud ja vähem tuntud kodanikuaktivistidele.
Kõik need faktid kinnitavad, et meie idapiiri taga ehitatakse kavakindlalt jõhkruse tsivilisatsiooni. Inimestel on valida – kas jõhkrus heaks kiita või saada seda ise tunda. Vahepealseid valikuid jääb järjest vähemaks. Ja Navalnõi saatus on kõige ehedam näide vastuhakust jõhkrusele ning jõhkrale korruptsioonile.
Jõhkruse tsivilisatsioonis mädanevad teisitimõtlejad kolooniates. Ja see on loomuvastane.
Kui Navalnõi tütar isa nimel auhinna vastu võttis, tekkisid kohe ka arutlused Navalnõi vastuolude üle. Et kas ta on alati olnud ideaalne inimõiguslane, kas pole mõned tema varasemad väljaütlemised hoopis inimõigustega vastuolus ja milline oleks poliitika näiteks okupeeritud Krimmi suhtes, kui Kremlis Venemaa presidenditoolil istuks Navalnõi?
Mõistagi on need huvipakkuvad küsimused, aga me peame Navalnõid hindama eeskätt selle järgi, mida ta on teinud ja mida temaga on tehtud. Kordame: ähvardatud, piinatud, mürgitatud, vahistatud, vangistatud jne.
Mõneti on Navalnõi Putini jõhkra süsteemi paljastamisel läinud nii kaugele, et enam pole ükski jõhkrus nii suur, et seda oleks vaja varjata. FSB agent ise tunnistas talle telefonikõnes üles, kuidas võimud teda mürgitada püüdsid.
Nüüd möödub Navalnõi elu Vladimiri oblasti karistuskoloonias ning meie oma möödub Maarjamaal, otse jõhkruse tsivilisatsiooni külje all. Me vaidleme tihti selle üle, kas mõnest isiklikust mugavusest ilmajäämine või mõne vabaduse piiramine on ikka lubatav. Ja enamasti on see loomulik vaidlus. Jõhkruse tsivilisatsioonis mädanevad teisitimõtlejad kolooniates. Ja see on loomuvastane.
Tsivilisatsioonide piiril elades peab meie ülim hool olema julgeolek ja kindlad liitlassuhted. Samal ajal peaksime ajaloo- ja inimõigusteemade puhul rohkem tähelepanu pöörama nii Venemaa kui ka Valgevene olukorrale. Poliitvangidele, Memorialile, ajakirjanikele, soome-ugri rahvastele ja teistele vähemustele.
Seal on väga palju inimesi, kes Navalnõi eeskujul jõhkrusega ei lepi ja uskugem – nad vajavad meie tuge ja toetust.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)