AK ⟩ Tunne Kelami essee: kas sellist vabadust me soovisimegi?

Tunne Kelam. Foto: Ants Liigus

Suuremas osas maailmast kulmineerus 20. sajand vabaduse võidukäiguga. Kommunistlikust totalitarismist vabanesid Euroopa ida- ja keskosa rahvad. Ehkki Hiina, Põhja-Korea, Iraan, kümned Lähis-Ida, Kesk- ja Kagu-Aasia ning mitmed Aafrika riigid jäid demokraatia värskest hingusest puutumata, algas 21. sajand enneolematu optimismiga.

Demokraatia ja inimõigused olid tõusuteel, alternatiivi sellele ei kujutatud enam ettegi. Vabadusest inspireeritud avatud ühiskonna mudel pidi kiire globaliseerumise käigus peatselt hõlmama kogu planeedi. Küsimus tundus olevat üksnes ajas, et võtta kõikjal omaks demokraatliku ühiskonna reeglid. Francis Fukuyama hinnangul oli senituntud ajalugu oma sõdade, vägivalla, võimuvõitluse ning inimese vaba tahte ahistamisega end ammendanud. Mitte enam silmapiiril, vaid lausa käega katsuda näis olevat ühtne globaalne maailmaküla, mis vabaduse kasvades liigub üheskoos aina suurema majandusliku heaolu, õigluse, võrdsuse ja turvalisuse poole.

Kaks aastakümmet uue sajandi arenguid on ka selle utoopia põrmustanud. Ajalugu jätkub reaalajas, oma tuntud konfliktsuses, klassikaliste jõuvõtete, ajupesu ning kasvava ebavõrdsuse vormides. Harmoonilise maailmaküla unelma taustal lõhestavad pea kõiki ühiskondi ootamatult teravad sisekonfliktid. Vaid kolmveerand sajandit tagasi Teise maailmasõja katastroofide vältimiseks kokku lepitud maailmakord nagiseb ja rebeneb paljudes õmblustes. Suureneb, mitte ei vähene inimese vabadust avalikult maha suruvate riikide arv kui ka mõju. Need riigid tuginevad traditsioonilisele jõupoliitikale ning on asunud avalikult revideerima senist rahvusvahelist korda, kuulutades jultunult uut, tugevama õigusele, rahvuslikele erihuvidele ja oligarhide gruppide võimutsemisele tuginevat süsteemi. Kõik osutatu toimub tehnoloogia rolli enneolematu kasvu oludes. Ühelt poolt muudab see rahvusvahelised konfliktid märksa ohtlikumaks. Teisest küljest võimaldab uusim tehnoloogia palju tõhusamalt mõjutada ja kontrollida rahvahulkade mõtlemist, arusaamu, väärtusi ja käitumist.