Tervisehädadele rahvasuus antud nimetusi tõlgendatakse erinevalt. FOTO: Erakogu

Niisugune küsimus kipub tekkima, kui mitut haigust nimetatakse ühtemoodi. Mõnede selliste rahvakeelsete nimetuste tähendussuhteid selgitab Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Vilja Oja.

Eestikeelset arstiteaduslikku oskussõnavara hakati aktiivselt korrastama alles 20. sajandil, ehkki haigused on siinseid asukaid alati kimbutanud. Eestlaste varasemast elust jutustavates teostes kohtame tänapäevaste meditsiiniterminite asemel või kõrval rahvakeelseid sõnu. Nende hulgas leidub üldtuntud nimetusi, mida tajutakse suisa terminina, kuid võidakse tõlgendada erinevalt. Üks viis, kuidas mingist tervisehädast arusaadavalt kõneldi, oli haiguse sümptomitele osutavast tegusõnast moodustatud tuletis, nagu jooksva, lendva, kasvaja, sööja. Kõnekeeles ja murretes on neid sõnu tarvitatud mitme haiguse kohta.

Sõnastikes leiame jooksva ja selle murdevariantide –​ jooksev, joosva, jooskva jt tähendusvastetena reuma, liigesereuma ja podagra. Varem oli samas tähenduses levinud ka tegijanimi jooksja ehk jooksjatõbi ja murdevariandid neist. Nii nimetati mitut valutekitavat haigusseisundit, seal hulgas nari ehk kidi, roosihaigust ja songa. Mingi haiguse põhjustatud valutunde liikuvat iseloomu on siin võrreldud jooksuga. Näiteks Väike-Maarjas on kurdetud, et «juoksev juoseb puusas», Emmastes on öeldud «lendav jooksja käib ühest kohast teisi».

Spetsialistide sõnul on jooksva ja lendva maakeelsed vasted laensõnale reuma, mis tegelikult ei tähista konkreetset haigust, vaid luudes, liigestes ja lihastes tunda andvat valu.

1

Mõnikord on jooksva sünonüümiks tegusõnast lendama tuletatud lendva või lendav haigus, murretes lindav, lindva jt. Sellegi varasem variant on olnud tegijanimi – lendaja, lendaja tõbi, murretes lendja, lindaja jt. Tavaliselt väljendas lendva ja lendaja mingit liiki rabandust, inimesel või loomal järsku alanud ränka haigussööstu, aga sageli ka äkilist nimmevalu ehk lumbaagot ja muid näiliselt liikuvaid valuimpulsse. Spetsialistide sõnul on jooksva ja lendva maakeelsed vasted laensõnale reuma, mis tegelikult ei tähista konkreetset haigust, vaid luudes, liigestes ja lihastes tunda andvat valu.

Elusolendi organismis või keha pinnal tekkinud uusmoodustist, blastoomi ehk tuumorit nimetatakse tänini kasvaja, murretes kasuja, kasvija, kasuv jt. Rahvakeeles on kasvajaks kutsutud ka väiksemaid mügerikke, paiseid, käsnu, ville ja valulikke vistrikke. Vanemas keeles oli kasvaja sünonüümiks sööja, Hiiumaal ka sööbija või sööbja. Nõnda on nimetatud peamiselt pahaloomulist kasvajat ehk vähki, kuid selle kõrval ka mädanikke ja muid põletikulisi haigusi.

Siin esitatud näidetega sarnaselt on eestlased erinevatest tervisehädadest rääkides kasutanud muidki mitmetähenduslikke sõnu. Seega pole põhjust arvata, et vanad eestlased põdesid massiliselt üksnes eriti ränki haigusi. Sama struktuuriga tegusõnadest tuletatud haigusseisundit märkivaid nimetusi leidub ka meie lähedastes sugulaskeeltes.