LAUPÄEVANOVELL ⟩ Arne Merilai «Tõlkevaste»

Kirjanik ja kirjandusteadlane Arne Merilai. Foto: Hebo Rahman

Nii nagu ma sügisel ülikooli sõjaväelaagrist lahti pääsesin, et nädalakese pärast koolipapaks hakata, ostsin omale Liinakuru maakoha. Urvastesse, nagu me pärast kaua aega ütlesime, peamise bussipeatuse järgi. Kuigi kuulus kirik Uhtjärve kohal jäi meist jalgrada pidi oma seitsme kildi kaugusele.

Talust kaks kilti maad, Jaani-Piitre mäejalamil (sealt olid pärit Kawe asutajad), oli kunagi Eesti esimese piimaseltsi Restu-Madise meierei. Toona töötas seal juba Kuldre kolhoosi veinivabrik. Ametlikult on see Visela küla, mis on aga väga hajus mõiste. See kant on kolme Oandi maakonna – Võru, Valga ja Põlva – kokkupuutepunktis. Külas oli veel väga elav võru keel, mida isegi sisserännanud venekeelsed mõnuga pruukisid. «Ehh, hummõn tulõ mullõ kardolahe tseelaja brigaada!»

Seitsmekuune Mattias kandekotiga rinnal ja lutipudel taskus, käisin Edasi müügikuulutuse peale talu vaatamas ja armusin kohe kõrvuni. Suured hooned, kuigi õige ligadi-logadi, aga vägevate palkidega, dramaatiline voogav maastik Otepää kõrgustiku pervel. Karuperse-katusega piraka aida ja väikese tare mõõtu külgehitisega ruumika elumaja vahel kõrgus kolm põlist vahtrapuud. Need särasid kuldselt nagu oleks päike taevast õuele laskunud. Ränka tööd ja sõbralaenu orjamist võis küll ette näha, aga siia saab suvekodu. Sest maa tahtis lastega täitmist. Seda enam, et linnas ahistas mis hirmus ja pimeda stagnaaja lõppu ei paistnud veel kuskilt. Peab olema koht, kus saab hingata. Ja rohi kasvab läbi hammaste. Jää maale truuks, nagu ütles Heidegger.