:format(webp)/nginx/o/2021/01/10/13569991t1h5ee4.jpg)
/nginx/o/2021/12/15/14262059t1hddfc.jpg)
- Laine Kippari ema küüditati suuremate lastega Siberisse Kemerovo oblastisse
- Ilmar Olesk teab, et kui ta oli kaheksakuune, andis ema ta lastekodusse
- Maret Müür (tollal Pähn) oli üheksa-aastane, kui ta ema suri
Sada aastat tagasi asutas noor Eesti Vabariik Tilsi mõisasse varjupaiga orbudele. Tegemist oli peamiselt Vabadussõjas vanemad kaotanud lastega. Sellest ajast peale on Tilsi lastekodu katkematult tegutsenud. Endiste Tilsi lastekodu kasvandikega vestles filmirežissöör Vahur Laiapea.
See oli 1921. aasta detsembris, mil parun von Rothi mõisahäärberist Võru maakonnas Aleksandri vallas sai koduta laste varjupaik neljakümnele lapsele. Tilsi lastekodu esimene kasvandik oli 1909. aastal sündinud Juhannes Heermann. Ta jõudis lastekodusse 12. detsembril 1921. aastal ja suri täpselt kolme kuu pärast – 12. veebruaril 1922. Ei ole teada, millesse. Lapsed, aga ka täiskasvanud, surevad vahel armastuse puudumisse.
/nginx/o/2021/12/15/14262061t1h8611.jpg)
Rumeenia diktaator Nicolae Ceaușescu keelas 1966. aastal rasestumisvastased vahendid ja abordid. 1989. aastal, kui Ceaușescu kukutati ja hukati, oli Rumeenia lastekodudes 170 000 orbu. Väga, väga paljud olid selleks ajaks juba väikelastena surnud armastuse, läheduse, inimliku soojuse puudumisse.
Sõjaaegsetes ja -järgsetes lastekodudes kasvanud, sinna tööle sattunud sadistide eest korduvalt põgenenud ja end looduse toel kasvatanud Vigala Sass meenutab Marianne Kõrveri ja Jaan Tootseni dokumentaalfilmis «Vigala Sass – viimased lindid» kuidas ta, lastekodu vägivalla eest metsa põgenenud poisike, ärkas selle peale, et emahunt tema nägu lakkus.
Kuidas ennast lastekodus kasvades leida, teistest eralduda ja eristuda, iseendaga kohtuda, alles jääda? Sõja ajal Kostroma lastekodus kasvanud Dolores Hoffmann tundis oma privaatse maailma piirduvat poole meetriga enda ümber. Nii palju, kui tekialune ruum seda võimaldas.
Võiks arvata, et lapsena hoidjate ja hoolijate soojusest ja armastusest ilma jäänud laps ei saa õppida armastama, et armastamise võime ei saa tal välja kujuneda. Kuidas anda seda, mida ei ole ise saanud? Ometigi tundub, et see on võimalik, kui olemas väikseimgi armastatud olemise kogemus. Mitte alati, aga sageli on. Kohtusin seda lugu ette valmistades kolme Tilsi lastekodus kasvanud inimesega ja püüdsin veidi teada saada nende armastuse õppimise kogemuste kohta.
Laine Kippari (Tilsis 1955–1966)
Hellenurme väikelastekodus ja koolieas juba Tilsi lastekodus elades ootas Laine, et ema talle järele tuleb. Pani mõne suhkrutüki, kommi, küpsise salakohta peitu, et oleks, mida emale anda, kui ta tuleb. Ei tulnud. Oma sündimise ja perekonna lugu hakkas Laine tükkhaaval kokku panema täiskasvanuna ja teeb seda tänini. Tükke on lisandunud, täit pilti ei ole.
/nginx/o/2021/12/15/14262073t1h9148.png)
Laine on ingerisoomlaste laps, sündinud koos kaksikõega Eestis 1947. aasta 6. novembril. Ema Linda (Lidia) oli pärit Ingerimaalt Luuga jõe äärsest külast.
Aastatel 1942–1944 evakueerisid Saksa okupatsioonivõimud Paldiski sadama kaudu Soome üle 63 000 ingerisoomlasest sõjapõgeniku. Suurem osa neist paigutati enne Soome viimist põgenikelaagritesse, mis asusid Põllkülas, Kloogal ja Paldiskis.
19. septembril 1944. aastal sõlmitud vaherahuga kohustus Soome ingerisoomlastest nõukogude kodanikud Nõukogude Liidule välja andma. Aastatel 1944–1945 toimetati Nõukogude Liitu tagasi umbes 56 000 inimest.
Laine teab, et ka tema ema, vanem vend ja vanem õde tegid need teekonnad läbi ja jõudsid Soomest välja saadetuna sõja järel Eestisse tagasi. Ta teab, et on koos kaksikõega sündinud Laiusel. On Laiusel kunagi kohtunud mehega, kes mäletas tema ema, õde-venda, tema ja kaksikõe sündimist.
Ingerisoomlasi ei toodud Nõukogude Liitu tagasi selleks, et nad saaksid endistes kodukohtades juured alla ajada. 1948. aasta märtsis küüditati Laine ema suuremate lastega Siberisse Kemerovo oblastisse. Enne küüditamist jõudis ta oma mõnekuused kaksikutest tütred Elva väikelastekodusse viia. Mõistes ilmselt, et Siberi teekonda ei pruugi nad üle elada.
Elvast viidi tüdrukud ühel päeval edasi Hellenurme lastekodusse. Sealt on pärit esimesed mälupildid. Pilt kasvatajast, kes viis lapsed oma koju seal kasvavaid hundikutsikaid vaatama. Pilt kasvatajast, kes karistas lapsi sellega, et pani nad pimedasse saali luku taha.
Ühe lapse surma mäletab Laine. Laps oli lastekodu pööningule kinni pandud, sealt kuidagi välja roninud ja surnuks kukkunud. Silmade ees on aiavärav. Kui keegi kohalikest elanikest selle taha lastekodulapsi uudistama tuli, jooksid lapsed värava juurde uurima, ega ema neid otsima ei ole tulnud.
Kooliiga. Üleviimine Hellenurmest Tilsi lastekodusse. Kasvataja oskab ema kohta öelda, et ta on teadmata kadunud. Küüditamisest ei rääkinud lastekodulastele sel ajal ju keegi.
Kasvataja oskab ema kohta öelda, et ta on teadmata kadunud. Küüditamisest ei rääkinud lastekodulastele sel ajal ju keegi.
Pikka Tilsi aega mäletab Laine hea sõnaga. Selles lastekodus, adun ma tema juttu kuulates, said lapsed kogeda seda tükikest hoolimist, mis nende sees tasapisi kasvama pääses. Ühel päeval oma peresid luues, oma lapsi saades oli paljudel neist olemas suutlikkus hoolida ja armastada. Meie lapsed ei tohi lastekodusse sattuda, ütleb Laine, täiskasvanud poja ema.
Täiskasvanud Laine leiab oma vanema õe, kes abikaasaga Siberist Leningradi kolinud. Kohtub õega, jääb suhtlema, saab aimu ema, õe, venna saatusest – ja enda sündimise loost. Saab teada, et ema suri 1980. aastal. Et ema oli käinud millalgi Ivangorodis, aga Eestisse oma siia jäänud tütreid otsima ei tulnud.
Miks te meid ei otsinud, küsib Laine vanemalt õelt. Õde solvub, küsimus jääb vastuseta ja enam ta sellele vastata ei saagi. Õde suri hiljuti. Enne koroonaepideemia algust oli Laine koos pojaga minemas Kemerovo kanti, et ema haud üles otsida. Kui epideemia järele annab, teeb ta selle käigu ära. Koos pojaga.
/nginx/o/2021/12/15/14262068t1h6dae.jpg)
Ilmar Olesk (Tilsis 1955–1963)
Punakaks tõmbunud pildiga VHS-salvestus aastast 1992. Ilmar Olesk on filminud oma ema Linda Oleskit. Vastused, mis ema poja küsimustele annab, on segasevõitu.
Kas sind toodi enne sõda Leningradist Eestisse? Kes on minu isa? Vladimir? Ivan Jakovlevitš? Kuidas ta perekonnanimi oli? Ivan käis Leningradist Eestisse sinu juurde ja siis sündisin mina? Kas sa mulle piima ka andsid? Said mind toita? Sind toitsin kaheksa kuud. Õe Ira andsin kohe peale sünnitust ära.
/nginx/o/2021/12/15/14262067t1h4cd0.jpg)
Ilmar teab, et kui ta oli kaheksakuune, viis ema ta Võrust Tartusse. Esimesed eluaastad Hellenurme lastekodus. Kooliaeg Tilsis, kuhu Ilmar jõudis hobuvankris – koos Laine Kippari ja teiste Hellenurmes koos kasvanud lastega.
13-aastane Ilmar otsustab ema üles otsida. On välja uurinud, kust otsida. Sõidab bussiga Tilsist Tartusse, sealt teisega Kobilasse, Konguta kanti. Ema töötab Lenini-nimelises sovhoosis karjatalitajana. Ilmar koputab talumaja uksele. «Tere! Ma olen teie poeg.» Ema nägu jääb ükskõikseks. Ilmari meelest tundis ema ebamugavust. «No tule siis sisse.»
Kõle tuba pööningukorrusel. Ahi, voodi, kuhu ema kõrvale ka Ilmar magama mahub. Öösel koputatakse uksele. Joomakaaslased tulevad ema juurde. Veel ühe päeva ja ühe öö on Ilmar ema juures ja läheb siis pettunult lastekodusse tagasi. Koos noorema õe Iraga läheb ta veel mingi aja pärast ema vaatama, õele ema näitama. Pettumus vaid kasvab.
Ilmarist kasvab muusik, klarnetist. Tartu muusikakeskkool. Äärmine kitsikus, et ots otsaga toime tulla. Töö uudismaal. Tallinna Konservatoorium. Kaheksa aastat tööd Viljandi muusikakoolis. 1980. aastal tagasi Tallinna.
Esimene välisreis 1982. aastal Prantsusmaale. Juba siin kaalub Ilmar «ära hüppamist». Helistab politseisse, küsib võimaluste kohta. Kutsutakse politseisse vestlusele, kuid jätab nõukogude julgeolekule välja andmise kartuses minemata.
/nginx/o/2021/12/15/14262070t1hba77.jpg)
Sellelt reisilt «hüppab ära» hoopis teine grupiliige – Aarne Vahtra – Eesti NSV Kultuuriministeeriumi Teatrite Valitsuse juhataja, kultuuriministeeriumi partorg. 1983. aasta aprillis puhkpilliorkester Tallinnaga reis Kotkasse, Soome. Otsus mitte Eestisse tagasi pöörduda. Pagemine Soomest Rootsi. Kohanemise, uue elu alustamise aeg.
Eesti taasiseseisvumise järel hakkab Ilmar kodumaal käima, ent elupaigaks jääb Rootsi. Ja olemegi tagasi 1992. aasta punaseks tõmbunud VHS-salvestise juures. Siin elab ema veel oma kodus, siin filmib Ilmar teda, püüab aru saada emast, tema elatud elust ja seeläbi iseenda saatusest.
Ootel ja mitte kaugel on aga päev, mil Linda Olesk viiakse Hellenurme. Ei, mitte lastekodusse. Lastekodu tubadesse, kus kunagi elas väike Ilmar, on rajatud hooldekodu, kus nüüd Linda oma elupäevad lõpuni elab. Ta sureb 1997. aastal. Ring on täis saanud.
Maret Müür (Tilsis 1952–1957)
1942. aastal sündinud Maret (tollal Pähn) oli üheksa-aastane, kui tema ema suri. Tema isa, hävituspataljoni mees, lasti maha enne Mareti sündi. Juba täiskasvanud neiuna tahtis Maret isa haua üles leida, isa ümber matta.
Ta teadis isa tapmiskoha ja haua olevat Põltsamaa kandis, tähiseks vana sirelipõõsas. Aga keegi naine oli Mareti isa juba oma mehe pähe üles kaevanud ja ümber matnud. Maretil jäigi isa surnuaiale ema kõrvale ümber matmata.
Maret käib sageli Võru surnuaias. Ema, vanema õe, tädi ja teiste lähedaste haual. Ühel korral, ja see oli alles hiljuti, küsis ta: ema, miks sa läksid ära, jätsid meid maha? Tahtsin näha, kas teist üldse midagi saab, kuulis ta ema vastavat.
Sai küll.
Ilusas Parksepa kodus elav Maret on armastusega üles kasvatanud kaks poega. Maret on olnud heas vormis, ta on kunagi tublilt sporti teinud, elus väga palju töötanud.
Maretil on kaks kassi. Mõlemad on võetud Võru varjupaigast. Tavaliselt on kassi esikäppadel kummalgi viis varvast. Ühel Mareti kassidest, Liisul, on neid kummalgi esikäpal kogunisti seitse. Küllap just selle eripära tõttu langes sellele kassile osaks õnn Mareti sooja koju kolida.
/nginx/o/2021/12/15/14262069t1h831f.jpg)
Astrid Lindgreni jutustus «Hulkur Rasmus» algab kirjeldusega sellest, kuidas lastekodupoiss Rasmus pärnapuu oksaharude vahel istub ja mõtleb asjadele, mida ei tohiks olemas olla. Näiteks kartulite muldamist soojal suvepäeval, kui külalapsed järve äärde ujuma võivad minna.
Tilsi lastekodu lastel oli oma järv ja selle kohale sirutuv puu – kõver paju. Paju nimetasid lapsed nutupuuks. Aga ega selle otsas ainult nutmas käidud. Käidi ka niisama, käidi kala püüdmas. Ja oli lastekodu lähedal kolme haruga kuusk, mille otsa sai ronida, et mõelda kõige salajasemaid mõtteid ja unistada kõige salajasemaid unistusi. Ehk nägi sealt ka lastekodusse toovat teed, ehk lootis mõni pisem laps näha oma ema seda mööda tulemas.
/nginx/o/2021/12/15/14262064t1h2d26.png)
Sada aastat tagasi süüdatud lootuseküünal
Sada aastat tagasi detsembris 1921 süütas noor Eesti Vabariik üheksa lootuseküünalt, rajades endistesse mõisahoonetesse üheksa orbude varjupaika, sealhulgas ka Tilsisse. Sellega loodeti anda kodu, peavari ja hoolitsus lastele, kes olid kaotanud oma vanemad, tookord peamiselt Vabadussõjas.
Võrreldes tänasega olid ajad sootuks teistsugused. Elektrit veel nendes hoonetes ei olnud, küll aga püüti varjupaikade asukohaks leida paigad, mis pakuksid lohutust oma ilu ja esteetikaga.
Lastekodu tegutses 57 aastat mõisahoones. Uus nõukogude ajal ehitatud lastekodu hoone valmis 1978. aastal. Pärast iseseisvuse taastamist renoveeriti seda kõige pikaaegsema direktori (28 aastat) Aare Kallase juhtimisel paljude sponsorite abiga ja selles hoones möödus veel 35 aastat. Viimased kuus aastat on lastekodu tegutsenud uutes peremajades, mis valmisid 2015. aasta jõuludeks.
Saja aasta jooksul on siin hoolitsust saanud ligikaudu 1900 last. Praegune juht Thea Kant on järjekorras kahekümnes. Siin on olnud armastatud töötajaid, kes on kasvatajaametit pidanud üle 50 aasta. Ka mitmed praegused töötajad võtavad seda ametit kui missiooni ja elustiili.
Tilsi Perekodus on neli peret, kus igas majas on kohti kuuele lapsele. Ühes peres töötab kolm perevanemat ning ühe vahetuse pikkus on viis ööpäeva. Enamikul lastest on peremajas oma tuba ning lisaks avar peretuba avatud köögiga, pesuruumid ning isegi oma saun.
Praegu on Tilsi Perekodus 22 last vanuses 1–18.
/nginx/o/2021/12/15/14262078t1hae6a.png)