:format(webp)/nginx/o/2021/12/13/14258788t1h77bc.jpg)
Jutt üleminekust eestikeelsele kooliharidusele on pika-pika habemega. Iseenesest pole kahe riiklikult rahastatud koolisüsteemi – eestikeelse ja venekeelse – jätkuv olemasolu millegagi õigustatud. Siiski on üleminek olnud visa, riik on tegutsenud peaaegu siidkinnastes.
Üleminek gümnaasiumi tasandil vähemalt 60 protsendile eestikeelsele õppele venis kaua, kuid gümnaasiumilõpetajate eesti keele oskus on tunduvalt paranenud. Samal ajal toimivad hariduse madalamatel astmetel endiselt paralleelmaailmad. Erinevused ei peitu mitte üksnes hariduse keeles, vaid ka selle sisus.
Integratsiooni Sihtasutuse juht Irene Käosaar ütles Postimehe stuudios, et küsimus ongi eeskätt hariduse sisus ja selles, et tagada koolilõpetajate võrdväärsus tööturul. Nõrk lõimumine tähendab noorte madalat enesehinnangut ja potentsiaalset pinget ühiskonnas.
Vene õppekeelega koolides on tänini hulk Eesti ühiskonda halvasti lõimunud õpetajaid. Nende riigikeele oskus ei vasta haridussüsteemi nõuetele ja nende maailmavaadet kujundavad infokanalid ei pruugi olla ei eestimeelsed ega Euroopa väärtustele orienteeritud.
Seega, kui vaadelda geopoliitilist olukorda, siis on jätkuv segregatsioon lihtsalt ohtlik ja me vajame mitte ainult eestikeelset, vaid ka eestimeelset koolisüsteemi. Võime uskuda, et paljud institutsioonid alates kaitseväest ja lõpetades jalgpalli rahvuskoondisega toetavadki seda, aga me ei saa olla kindlad, et haridussüsteem tervikuna seda vajalikul määral toetab.
Kui vaadelda geopoliitilist olukorda, siis on jätkuv segregatsioon lihtsalt ohtlik ja me vajame mitte ainult eestikeelset, vaid ka eestimeelset koolisüsteemi.
Nüüd on haridus- ja teadusministeeriumil valminud tegevuskava, mille järgi on 2035. aastaks avalikest vahenditest rahastatud Eesti üldhariduskoolides õpe ülekaalukalt eestikeelne. Paraku on selle kava taga valitsusparteidest vaid Reformierakond. Keskerakond vingerdab ega toeta selleks vajalikke seadusmuudatusi.
Käosaar rääkis Postimehele, et eesti keelele üleminekuks on väga palju eeltööd ära tehtud ja kogu protsess võiks kahe kolmandiku puhul kulgeda sujuvalt, kuna üks kolmandik nõuab juhtimist.
Kõnekas on ka tendents, mille puhul vene keelt kõnelevate laste vanemad otsivad ise aktiivselt võimalusi, et laps saaks osa eestikeelsest kooliharidusest. Sealt tulevad sillaehitajad-superstaarid (Alika Milova). Paljudel juhtudel on aga just omavalitsus tõrges olnud, lastes segregatsioonil jätkuda.
Heaks abiks võivad osutuda uued riigigümnaasiumid. Eesti senine lähenemine, et koolid kuuluvad omavalitsustele, on teoreetiliselt ja filosoofiliselt õige, kuid kolm aastakümmet tagasi ei suutnud me paljusid probleeme ette näha. Näiteks seda, kuidas kohalik võim ja koolijuht moodustavad (kesk)erakondliku sümbioosi. Tihti on need kooslused muutuste suhtes tõrksad, et mitte öelda vaenulikud.
Omaette mure on Eesti hariduse identiteet ja lapsevanemate hirm olukorra pärast, kui eesti ja vene koolid liituvad mehaaniliselt. Inimesel võib olla rohkem identiteete kui üks, kuid Eesti koolihariduse identiteet tervikuna peab jääma eestimeelseks. Vägisi keskpõrandale kokku surutud multikultuursus toob rohkem halba kui head. Aga see on juba pikem jutt.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)