Jaan Raik: kiibikriis – kas maailmalõpp või Eesti võimalus?

Kiibiga kaart on taskus igaühel meist. Foto: Arvo Meeks/Lõuna-eesti Postimees

Kas kujutaksite ette päeva, kus meediakanalid teatavad, et enam ei tehta ühtki uut elektroonilist kiipi? See tähendab, et tehastest ei välju ühtegi tehnoloogilist seadet ning inimesteni ei jõua nutitelefonid, televiisorid, pangakaardid ja isegi kallimad röstrid. Sisuliselt tähendaks see tänapäevase majanduse ja ühiskonnakorra kokku kukkumist.

Kuigi kiibid on praeguseks kõikjal, jäävad need enamasti märkamatuks. Samas on nad kogu moodsa tehnika alus ja tehnoloogilise progressi vedur ning ilma nendeta ei tööta ükski nutikas rakendus. Seejuures ei ole tegemist mitte mingi staatilise, ühekordse leiutisega, vaid pidevalt uueneva tehnoloogiaga, kus iga järgmine põlvkond on kiirem, andmemahukam, energiasäästlikum jne. Moraalne vananemine toimub kiiresti: 20 aastat tagasi töötanud maailma võimsaim superarvuti on arvutusvõimelt võrdne sülearvutiga, mis on praegu sinu laual... Seda just tänu arengule kiibitehnoloogias.

Kiipide defitsiidist on räägitud palju, kuid mis on õigupoolest kriisi põhjused, kuidas sellest olukorrast väljuda kavatsetakse ning milline on siin Eesti võimalik roll, sellest lähemalt järgnevas.