Toomas Toomsalu: söögu nad siis nupsusaia

Brioche ehk nupsusai. Foto: matka via www.imago-images.de

Üks levinud lugu väidab, et kui Prantsusmaa kuninganna Marie Antoinette kuulis, et lihtrahval pole igapäevase leiva ostmiseks raha, olla ta öelnud «Qu’ils mangent de la brioche» ehk «söögu nad siis brioche’i». Lauset, õigemini selle ühte osa on tõlgitud mitmel moel. Kord on see sai, kord munasai, kord kook. Algversioonis mainitud brioche on luksuslik ja rammus sai, mille tainasse läheb ohtralt mune ja võid. Eesti keeles ei ole brioche «briošš», vaid hoopis nupsusai.

Aga sisulist vahet pole, kas kasutada sõna «kook» või «nupsusai» või midagi muud. Ajal, mil kuningas Louis XVI abikaasa Marie Antoinette Versailles’ õukonnas säras, oli nimelt leib (rukkisööjarahva vaatevinklist on tegu muidugi saiaga) Prantsusmaa lihtrahva peamiseks toiduks, mille ostmiseks kulus üle poole tööinimese eelarvest. Ja seda headel aastatel, kui jahu hind oli madal.

Häid aastaid jäi aga üha vähemaks ja vähemaks, sest Prantsusmaa rahvaarv kasvas sel perioodil kiiremini kui põllumajanduse võime vilja toota. Nõudluse tõttu tõusis jahu ja leiva hind. See on võrreldav praeguse olukorraga Eestis, kus külmade saabudes kasvab elektri tarbimine, kuid tootmisvõimsust jääb napiks ning elektriarved muutuvad üha suuremaks. 18. sajandi Prantsusmaal haukas leiva hinnatõus veelgi suurema osa töörahva rahakotist ning lihtinimeste viletsus ja rahulolematus astus leiva hinnaga sama jalga. Sellistes oludes tähendas soovitus süüa odava leiva asemel veelgi kallimat nupsusaia kas ülbust või täielikku teadmatust tavalise inimese olukorrast. Või siis mõlemat korraga.