HARIDUS JA TEADUS ⟩ Liisa-Helena Lumberg: aga miks ma peaksin?

Eesti Kunstiakadeemia Foto: Mihkel Maripuu

• Õppejõudude missioonitunnet ei saa lõputult lüpsta
• Kõiki ametlikke nõudeid ei ole võimalik täita
• Kestlikkuse tagab investeerimine inimestesse

Kui riik vajab hea haridusega spetsialiste, peavad nende koolitajad olema kõrgeimal tasemel, kirjutab Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi õppejõud ja doktorant Liisa-Helena Lumberg.

Viimased ajad on pakkunud kummalisi tundmusi. Üha rohkem ja innukamalt räägitakse rahast: rahatarkusest, investeerimise edulugudest, elukallidusest, elektrihinnast. Hinnatõus on üha ägedam, palgad püüavad järele jõuda. Keegi on saavutanud finantsvabaduse, keegi vabaduse finantsidest. Kasvab ebavõrdsus.

Mulle kui noorele õppejõule mõjub kummastavalt, kui uhkeldatakse tuhandetesse eurodesse ulatuvate palkadega. Uudiseid lugedes tekib identiteedikriis: humanitaarvaldkonna õppejõud ei kuulu tihtilugu ei haridustöötaja ega kultuuritöötaja alla. See sai selgeks näiteks kevadel, kui räägiti haridustöötajate vaktsineerimisest ja palgatõusust haridus- ja kultuurivaldkonnas.¹ Nii õpetajatele kui ka riiklikele kõrgharidusega kultuuritöötajatele on kehtestatud palgamiinimumid, mis aga õppejõule ei kehti. Rektorite nõukogu andmetel jääb 633 (sh 112 doktorikraadiga) akadeemilise töötaja palk alla õpetajate miinimumi (1412 eurot). Kõigist akadeemilistest töötajatest kolmandik saab vähem palka kui üldhariduskoolide arvestuslik keskmine (1653 eurot).² Nii võivadki tudengid ja vilistlased, kes asuvad tööle koolis või muuseumis, teenida rohkem kui nende õppejõud.

Ka missioonitunde igiliikur on võimatu

Veelgi parem väljavaade oleks asuda tööle mõnda eraettevõttesse, kus ka müüja saab kõrgemat palka, oskustöölisest rääkimata. Tasud avalik-õiguslikust ülikoolist on märksa madalamad võrreldes nendega, mida on maksnud paar loengut tellinud eraettevõtjad, kelle arvates on see loogiline turuhind ühele kohale tellitud spetsialistile.

Ei saa eeldada, et vaid missioonitunne, mille najal ülikoolid suurel määral niigi püsivad, oleks igikestev kütuseallikas. Sest ikka veel on keegi kuskil nõus heast südamest rohkem töötama. Või olemegi siin perpetuum mobile juba leiutanud?

Ei saa eeldada, et vaid missioonitunne, mille najal ülikoolid suurel määral niigi püsivad, oleks igikestev kütuseallikas.

Alles paari päeva eest kõnelesin kolleegiga, kes küll nentis, et teatud asjade eest tasu ei saa, ent ta on ikka nõus neid (mitte vähe aega nõudvaid!) ülesandeid täitma. Kuigi töötan ise samamoodi, hakkas tema ees piinlik, et üht-teist palun. Kõrgematel juhtidel – näiteks rektoritel – on omakorda piinlik, et meie saame nii väikest tasu. Aga kas riigil ei ole piinlik, kui ülikoolis jääb mulje, et haridus- ja teadusministeeriumi nimes on tagaplaanile jäänud sõna «teadus» ja isegi «haridus» on esindatud vaid osaliselt?

Jah, meil on enamasti üpris paindlik tööaeg. See tähendab täit vabadust töötada ka hilisõhtuti ja nädalavahetustel. Kui on õnnestunud saavutada tähtajatu tööleping (milleni jõutakse läbi avaliku konkursi), tuleb ikkagi läbida regulaarsed atesteerimised. Need eeldavadki paindliku tööaja täit rakendamist.

Lektori ametijuhend hõlmab kuue A4 lehekülje jagu nõudeid ja ülesandeid, millest võiks peale õpetamise ja tagasisidestamise välja tuua veel õppemetoodilise tegevuse, komisjonides osalemise, kvaliteedihindamise, osalemise õppekavaarenduses ning teadus-, arendus- ja loometöö ehk TAL-tegevused nagu teadusartiklite ja/või monograafiate avaldamine. Lisanduvad veel nõustamine, koostöö koordineerimine ja eriala populariseerimine, mille osakaal on suurem, kui õppejõud on lisaks õppekava juht, kes väikese lisatasu eest täidab veel palju muidki ülesandeid.

Õppejõud on ühed kõige kvalifitseeritumad töötajad kogu riigis, ometi ei kajastu see nende palgas.

Ideaalis oleks selleks ajaks juba käes doktorikraad või vähemalt liigutaks selles suunas. Ent millal ja millise motivaatoriga? Kui riik vajab hea haridusega spetsialiste, peavad nende koolitajad olema kõrgeimal tasemel. Õppejõud on ühed kõige kvalifitseeritumad töötajad kogu riigis, ometi ei kajastu see nende palgas. Sedakaudu antakse selge signaal, et kõrgelt kvalifitseeritud inimesi tegelikult ei vajata. Kaasaegset ühiskonda iseloomustavat vajadust teadmuspõhisuse suunas, millest palju räägitakse, ei viida ellu.

Õppejõu elukutse ei kutsu

Alarahastus loob ka ebavõrdsust akadeemia sees. Teadusega saavad süvenenumalt tegeleda need, kes ei täida administratiiv- vm ülesandeid. Veel keerulisem on neil, kes peavad tihti taotlema uusi grante, et üldse tööd saaks jätkata. Tänapäeva akadeemiasse on sisse kodeeritud olukord, kus kõiki ülesandeid polegi võimalik täita. Ei ole võimalik tegutseda mitmel rindel korraga, rääkimata sellest, et olla ka avalikkuses aktiivne intellektuaal, nagu ühiskond vajaks. Kompromissid tulevad kas teadustegevuse, sotsiaalse sidususe või halvemal juhul pere ja tervise arvelt.

Tänapäeva akadeemiasse on sisse kodeeritud olukord, kus kõiki ülesandeid polegi võimalik täita.

Eriti mõjutab see noori, kes just samal ajal peaks eelisarendama nii akadeemilist karjääri kui ka looma pere ja mingil viisil rajama kodu. Kuidas peaks aga tekkima akadeemiline järelkasv, kui näiteks kursuse pidamise tasud on väikesed ja kursuse ettevalmistamise eest, mis on uuele õppejõule topeltkoormus, ei makstagi? Väljavaade saada õppejõuks ei kutsu, kui palju vähema vaeva ja stabiilsemate tingimustega võib teenida palju rohkem.

Aga miks ma siis peaksin? Sest tean, et tegelikult teisiti ei saa. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulit on korduvalt tsiteeritud, kuid nähtavasti tuleb seda teha seni, kuni sellega arvestamine ka praktikas näha on. Rahva soovil preambuli viimase lisandusena liidetud fraas, et riik «peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade» demonstreerib riigi põhieesmärki (eristatuna selle ülesannetest nagu julgeoleku tagamine ja kestlikkus). Oma riik ongi kallis ettevõtmine ja seda ei ole mõtet pidada vaid ilusa SKT numbri pärast.

Pikaajaline ja kestlik investeering on ikkagi investeering inimestesse.

Kultuuri uurimine ülikoolides teaduslikul tasandil on ju kultuuri jaoks samuti ülitähtis. Nõnda ka eesti teaduskeele arendamine. Arenev tehnoloogia paneb üha enam küsima, mis on omane ja vajalik inimesele või kuidas toimib tema aju. Sotsiaalsed pinged praeguses ajas nõuavad sotsiaalteaduste edendamist.

Õpetajate ja kultuuritöötajate palgatõusu üle on väga hea meel, kuid haridusvaldkonda tuleks vaadata tervikuna ning teadust ja kultuuri näha seotuna. Pikaajaline ja kestlik investeering on ikkagi investeering inimestesse, haridusse ja kultuuri, mida oleks viimane aeg tasakaalustada, muutes kõrghariduse ja teaduse rahastamise ajakohaseks.