JUHTKIRI ⟩ Kaevame endale hammastega hauda

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Oleme jõudnud olukorda, kus inimene sööb aastas oma kehakaalu jagu liha
• Jõulude ajal võiks mõelda vähem liha sisaldavate toidutraditsioonide loomisele
• Lihast ei pea täielikult loobuma, kuid tuleb teada lihatööstuse varjukülgi

Jõulud on kahe nädala pärast ja küllap on paljud pered mõelnud juba sellele, mida sel puhul lauale panna. Ja õnneks on enamiku jaoks vist küsimus selles, mida lauale panna, mitte selles, et pole midagi lauale panna.

Kuigi aeg, kus ei olnud midagi lauale panna, on veel paljude jaoks isikliku mälestusena talletatud. Nüüd on pendel liikunud teise äärmusesse: iga inimene sööb aasta jooksul ära keskmiselt oma kehakaalu jagu liha ja lihatooteid. See on kolmandiku võrra rohkem kui sajandi algul ning poole rohkem, kui toitumisteadlased soovitavad. Rääkimata sellest, mida said endale lubada meie esivanemad sada aastat tagasi.

Tänases lehes on ülevaade meie toidulaua pahupoolest. Meie jõuluroad on pärit ajast, mil suur osa inimesi elas veel maal ja kasvatas ise endale niihästi sea kui ka kõik muu, mis lauale pandi, mõni peenem hõrgutis ehk välja arvatud.

Aga kui palju on Postimehe lugejate hulgas veel neid, kes on ise seakartuleid keetnud ja õunapuude alt seale naati ette niitnud? Sea selga süganud ja kuulanud tema rahulolevat röhkimist. Ning mihklipäeval liigutanud kulbiga vereämbris, et neste kokku ei läheks.

Tänapäeval võib paljude jaoks olla seda isegi vastumeelne ette kujutada. Oleme suuremas osas täielikult võõrandunud sellest, mismoodi toit meie lauale tuleb. Inimesed ostavad liha kuubikuteks lõigatult või viilutatult, nii et sealt on peaaegu täiesti kadunud kõik, mis seob liha kunagi elusa loomaga, kellelt see on pärit.

Teadmine, et me kaevame liigse lihasöömisega endale ja oma planeedile hauda, võiks küll jõuda kõigi teadvusse. Aeg on tõmmata tagasi. Jõulud on vaid kord aastas, mitte iga päev.

Ja sama kerge on mitte mõelda tänapäeva lihatootmise loomalikkusele. Selle võõrandumise põhjused ei ole mujal kui meie üha kasvavas apluses. Küsimus pole ju sugugi jõululauas, lihatootjad ütlevad otse, et tänapäeval on suvi läbi jõulud, sest iga nädal grillitakse ära peaaegu sama kogus liha, mis tarbitakse jõulude ajal.

Tööstuslik lihatootmine ei ole põllumehe süü, vaid tarbija üha suurema ostuvõime ja karmi turukonkurentsi tagajärg, mille tõttu tuleb toota üha rohkem ja üha ökonoomsemalt. Tuleks hetkeks peatuda ja tunnistada, et see ei ole jätkusuutlik, sellist karmavõlga me kanda ei suuda.

See ei tähenda, et tuleks jõulude ajal demonstratiivselt loobuda traditsioonilistest roogadest (kuigi meil on tänases lehes üsna häid soovitusi alternatiivideks). Kindlasti on jõuluroogade valmistamine paljude jaoks omamoodi rituaal. Valmistada nendesamade retseptide järgi, mille järgi tegi kunagi vanaema või ema. Aga alati on võimalik lisada olemasoleva kõrvale midagi, mis kunagi omandab sama tähenduse.

Küsimus ei ole ka selles, et peaks üldse lihast loobuma. See on iga inimese enda sisemine otsustamiskoht. Aga teadmine, et me kaevame liigse lihasöömisega endale ja oma planeedile hauda, võiks küll jõuda kõigi teadvusse. Aeg on tõmmata tagasi. Jõulud on vaid kord aastas, mitte iga päev.