JUHTKIRI ⟩ Ukrainat ei või reeta

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Ukraina rahva tahet tuleb austada, see ei ole teiste riikide otsustada
• Bideni järeleandmisel Venemaale võivad olla ettearvamatud mõjud
• Eesti peab töötama alliansi kooshoidmise nimel

Ameerika Ühendriikide presidendi Joe Bideni kava pidada Venemaaga kõnelusi, et vähendada viimase muresid NATO idasse laienemise üle eriti just Ukrainas, ei kõla rahustavalt. Samas ei tohiks me sattuda paanikasse, sest see võiks olukorda veelgi halvendada.

Bideni kava järgi peaksid kohtumisel Venemaaga osalema veel mõned suuremad NATO riigid ja kohtumine iseenesest peaks vähendama Venemaa muresid NATO võimaliku laienemise pärast Ukrainasse.

Venemaaga rääkimise vastu ei tohikski kellelgi midagi olla, kuid peaksime siiski meeles pidama, kuidas Bideni ja tema Venemaa kolleegi Vladimir Putini videokõneluseni jõuti. Nimelt nii, et Venemaa täristas Ukraina piiril relvi, millele järgnes Bideni kõne Putinile. Nüüd näeme, et Venemaa on saavutanud relvatärinaga veel kõneluste alustamise NATO edasise tegevuse üle.

Väiksemal skaalal kordas sama taktikat varem Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka, paisates Poola-Valgevene piirile tuhandeid migrante ja saavutades lõpuks telefonikõne toonaselt Saksa kantslerilt Angela Merkelilt. Kas läbirääkimised Euroopas hakkavadki edaspidi välja nägema nii, et autokraadid täristavad relvi, mille peale lääneliidrid on valmis kohe autokraatiate nõudmisi arutama?

NATO on alati toonitanud, et otsuse, kes alliansiga liituvad, teevad NATO ja liituda sooviv riik, mitte mingi kolmas riik. Tuleb austada ukraina rahva tahet ja möödas peaksid olema need ajad, kui Euroopas sõlmiti diile üle teiste riikide peade.

Midagi ei ole veel otsustatud, Ukrainat pole maha müüdud ning meie ja teiste NATO liitlaste toel on võimalik säilitada Ukraina kurss läände.

Nii paraku ei näe seda Venemaa, kes on Putini suu läbi kõnelenud vajadusest sõlmida mingisugune Jalta 2 kokkulepe, mis jaotaks mõjusfäärid maailmas. Kuid kui esimesele Jaltale eelnes Natsi-Saksamaa purustamine, siis Ukraina ei ole Natsi-Saksamaa. Ukraina ei vii Euroopas läbi holokausti ega kavatse orjastada Venemaad. Seevastu on Venemaa rünnanud Gruusiat ja Ukrainat.

Bideni järeleandmisel Venemaale võivad olla ettearvamatud mõjud. Venemaa võib seda taas tõlgendada USA Afganistani-järgse nõrkusena ega peatuks isegi siis, kui Moskvale mingisugused garantiid antakse. Pärast Teist maailmasõda olid ju lääneliitlased ja Nõukogude Liit kokku leppinud okupatsioonitsoonides Saksamaal, ometi algatas Stalin Berliini blokaadi. Ja viimasest saigi alguse NATO.

Kuid ilmselt jälgib Bideni kavatsusi hoolikalt ka Hiina. Kas võib oodata nüüd Pekingi relvatäristamist näiteks Taiwani väinas? Ka Põhja-Korea liider Kim Jong-un võib tahta taas mõnda tuumaraketti katsetada ja saavutada nii Bideni tähelepanu.

Kõige selle taustal mõjub lausa grotesksena eile alanud demokraatia tippkohtumine, mille on kokku kutsunud just Biden. Demokraatia pole üksnes jututuba, see eeldab ka demokraatliku korra kaitsmist autokraatide eest.

Eesti peab kujunenud olukorras säilitama külma verd ja töötama alliansi kooshoidmise nimel. Midagi ei ole veel otsustatud, Ukrainat pole maha müüdud ning meie ja teiste NATO liitlaste toel on võimalik säilitada Ukraina kurss läände. Kindlasti ei tohi lasta tekkida olukorral, kus Eesti julgeolekule kriitilisi otsuseid tehakse üle meie peade. Ukraina iseseisvus on aga üks selline kriitiline teema.