AK ⟩ Reet Hiiemäe: koroonaaja maagia võib käia teadusega üpris sõbralikult käsikäes

Siberi šamaanid viisid Tallinna loomelinnakus läbi oma rituaale. Foto: Joosep Pank

Looduslähedase eluviisi, tervisega seotud maagilis-esoteeriliste, konspirituaalsete ja alternatiivteaduslike maailmavaadete vahelised piirid on hägusad, kuigi meedias ja ka inimestevahelises suhtluses seostatakse peavoolust erinevaid tõlgendamis- ja käitumisviise sageli just usuga ning tajutakse neid teadusele vastanduvana, kirjutab folklorist Reet Hiiemäe. 

Novembri keskel toimus siinkirjutaja korraldatud humanitaarala teadlaste ja doktorantide sügiskool «Dialoogid maagiaga», mis uuris maagiaga seotud uskumusi, hirme ja funktsioone eri kultuuri- ja ajaruumides – modernismieelsest teadusdiskussioonist kuni nüüdisaegse meedia- ja reklaamikeeleni. Sügiskoolis tõdeti, et maagiafenomeni teaduslik analüüsimine on humanitaaride privileeg ja kohus. Kuigi sellealase materjali uurimisse on nii teadusringkondades kui üldisemalt ühiskonnas kohati suhtutud ka mõningase üleolekuga, leides, et seda ei saa pidada tõsiselt võetavaks uurimisaineseks, on ühiskond maagia ja üleloomulikkusega seotud mõtlemisest ja käitumisest jätkuvalt sedavõrd läbiimbunud, et selle arvesse võtmine ning reaktsioonimustrite seaduspärasuste vaatlemine on kahtlemata vajalik.

Nagu sügiskoolis osalenud etnoloog Eva Toulouze märkis: «Maagia on väga loomulik reaktsioon.» Niisiis, maagia rõhutatum avaldumine on tervise-, kliima-, toidu- jm kriisidega kaasas käinud läbi ajaloo. Epideemiapärimuse taaskasutamisest koroonaviiruse kontekstis kirjutasin Postimehes juba aastajagu tagasi, ent ka maagilis-pühholoogilisele reaktsioonile laiemalt on omased korduvmustrid, nagu abstraktsele ohule kuju andmine konkreetse patuoina näol, õige ja vale käitumise polariseeritud määratlemine ning pärimuslikest põhimõtetest inspireeritud enesekaitse.