LAUPÄEVANOVELL ⟩ Loone Ots «Varblase eest»

Loone Ots Foto: Erakogu

«Tere, Asti!»

Ta seisab uksel – väike, keppjalgne, tumedad puuvillased sukkpüksid lontis. Liiga suure koolikoti rihmad lohisevad maas. Tema vastutere on vaevalt kuulda.

«Teised pikapäevalapsed läksid õue jooksumänge mängima. Neil on kuum tee ja küpsised kaasas. Too oma jope ja mine ka!»

Ta raputab vaikides pead. Ta on üldse vaikne laps. Tema isa ja ema on minu parimad sõbrad. Kui ma nende juures kodus käin, ei räägi see laps rohkem kui praegu, kuigi ta vanemad on jutukad. Kahju, et ta ei soovi teistega koos tegutseda. Tuleb see sellest, et tal ei ole õde ega venda?