Eesti kõrghariduse jätkusuutliku rahastamise alused on välja töötamata juba kolmkümmend aastat. Kui nüüd Postimehes avaldatakse järjepanu arvamusi osaliselt tasulisele kõrghariduse toetuseks, siis tekib mul suur tahtmine ühineda tänavanurgal NLKP rajoonikomitee endise instruktoriga ja hüüda temaga koos valjul häälel: «Tule taevas appi!»
Osaliselt tasuline kõrgharidus ei ole midagi muud kui järjekordne poolik lahendus, mis midagi ei lahenda, vaid vaikselt, aga kindlalt kõrghariduskäru mäeveerelt allapoole kraavi veeretab. Selliseid poolikuid lahendusi oleme näinud juba kolm aastakümmet.
Lugu sai alguse kaugetel 1990. aastatel, kui iseseisvat Eesti kõrghariduspoliitikat kujundati Brežnevi-aegse põllumajanduspoliitika eeskujul. Nagu me mäletame, oli Nõukogude Liidul selle loomisest alates probleeme rahva toitmisega. Sellest ülesaamiseks võttis NLKP Keskkomitee 1982. aastal vastu toitlusprogrammi, mis muu hulgas lubas kolhoosidel üle riikliku tellimuse toodetud kartulid ja muud produktid turul kokkuleppehinnaga maha müüa. Sellisest mõtlemisest leidsid innustust ka 1990. aastatel tegutsenud Eesti ülikoolide juhid, kes mõistsid, et nagu kolhoosid kartuleid, võivad ka ülikoolid riiklikust tellimusest üle jäävaid üliõpilaskohti turul kokkuleppehinnaga müüa. Kartuliteks, mida turul müüa, osutusid sellisel juhul klassiruumi tagumisse ritta pandud lisatoolid. Kolhoosikorra kehtestamine kõrghariduses viis muuhulgas läbipaistvuse täieliku kaotamiseni ning jättis lõputult ruumi mõtiskleda selle üle, kes ja kui palju mille eest täpselt maksab või maksmata jätab. Kolhoosikorra varjud näivad meid saatvat aga siiani.
/nginx/o/2019/01/03/11693765t1h98c8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/12/08/14248675t1h0c93.jpg)