Arusaamatud elektritariifid võivad juuksed püsti ajada küll.

FOTO: Corbis / Scanpix

Eesti Energia tõstis vaikselt elektri hinda 1. jaanuarist ja järgmist tõusu on oodata juba alates 1. märtsist 2009. Kui nii edasi toimitakse, võib loota iga päev uut elektrihinda. Kahjuks tarbijale tekitab hinnapakettide valik ja analüüs segadust.


Tänane majandussurutis sunnib aga elektritarbijaid elektrit kokku hoidma ning üle vaatama kodukliendi hinnapaketid ja Eesti Energiaga sõlmitud kahepoolsed elektrienergia ostu-müügilepingud, sest ostjate arvetele on lisatud tema nõusolekuta kallis taastuvenergia tasu. Uskumatu, et mõned aastad tagasi kiitsid riigiametnikud ja konkurentsiamet heaks taastuvenergiale ja tõhusa koostootmise režiimil toodetud energiale enneolematult kõrge hinna ja seda lollust peavad nüüd kõik kliendid kinni maksma.

Ometi konkurentsiamet peaks jälgima, et kinnitatud tariifid oleksid kulupõhised. Praeguse 7,2 sendi lisamine kWh-le on alles taastuvenergia hinnatõusu algus. Elektriostu hinna kinnitajatel pidi olema teada, et lisaks elektrienergia müügile saadakse kopsakas summa ka soojusenergia müügist. Nii kõrge energia müügihinnaga koostootmisjaam kujutab energiatootjale kullaauku!

Kodukliendi hinnapakettidest selgub, et elektrihinna väljatöötamisel on vist kasutatud kaasaegse infotehnoloogia viimast sõna ning elektronid on selekteeritud vastavalt laengu suurusele viide erinevasse hinnapaketti. Lepingute sõlmimisel arvestatakse hinnapakette, aga selgusetuks jääb, kuidas on võimalik müüa ühel ja samal ajahetkel viide erinevasse tariifigruppi kuuluvatele klientidele ühe ja sama elektriliini kaudu ühte ja sama elektrienergiat erinevate elektrienergia ja võrgutasude hindadega.

Võrguteenuse hindade analüüsimisel selgub, et päevaste võrguteenustasude korral ulatub hinnapakettide vahel erinevus mõnikord peaaegu 30 sendini kWh eest. Arvud näitavad, et Kodu 2 hinnapaketi puhul on päeval 1 kWh elektrienergia kliendile kohaletoomine isegi 5,55 senti päevasest elektrihinnast kallim. Huvitav, kas Kodu 2 hinnapaketti omavale kliendile elektri kohaletoomiseks päeval tuleb võrguettevõtjal elektroni traadil hoidmiseks rohkem tööd teha kui samas majas ja sama liini toitel teiste «kodu» ja «küttepakette» omavatele klientidele. Arusaamatust tekitab päevase ja öise võrguteenuse hindade erinevus hinnapakettide vahel, mis on kuni 52,30 senti kWh, kuigi elektrivõrgu parameetrid on nii öise kui ka päevase tarbimise ajal samad. Õnneks niisugust rumalat leidlikkust tariifide väljatöötamisel ei ole osanud teised monopoolsed firmad, nagu näiteks vee- ja kanalisatsioonifirmad vee ja reovee juhtimisel mööda torustikku, üles näidata.

Lahates hinnapakette leiame kolmes hinnapaketis mõõtesüsteemi tasu. Hinna läbipaistvuse saamiseks oleks tulnud ülejäänud kahes «kodu» hinnapaketis samuti näidata, kui suur on varjatud mõõtesüsteemi tasu, sest ega nende pakettide kasutajad elektrit ilma mõõtesüsteemita müü.

Eriti jõhker on võrguteenuse ampritasu mitmekordne nõudmine. Liitumisel maksab liituja liitumispunkti ostetud peakaitsme ühe ampri eest 2065 krooni. Häbematult nõutakse sellele kord juba makstud tasule lisa kodukliendi kolmes hinnapaketis võrguteenuse ampritasu 5,18 krooni/A kuus. Ometi on selgitustes öeldud, et võrguteenused on võrguettevõtja poolt kliendile osutatud teenused, sealhulgas võrguühenduse kasutamine liitumispunktis kokkulepitud ulatuses ja elektrienergia edastamine liitumispunktini. Siit võib järeldada, et kui klient on liitumisel kokkulepitud ulatuses amprid ära ostnud, siis ei peaks seda edaspidi enam maksma. Aga toimitakse nagu maamaksuga. Maa on välja ostetud, kuid maamaksu tuleb maksta igal aastal.

Olukorda aitaks lahendada see, kui elektritootjatelt ostetaks öösel ja päeval toodetud elektrit vastavate tariifidega. Sellisel juhul oleks võimalik müüa ka reaalselt öist elektrit odavamalt kui päevast ning poleks vaja tekitada kunstlikult erinevaid elektrihindu ning võrgutasusid.
Elektrikliendid ootavad, millal ükskord tobe peitusemäng lõpetatakse ja välja töötatakse klientidele arusaadavad ning õiglased tariifid.