Elu tsitadellis rändesurve all

Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Euroopa Liit sulgub kindlusena
• Migratsioon on probleem, millest ei saa mööda vaadata
• Inimõigused on keeruline teema

Hispaania enklaavid Ceuta ja Melilla on ainsad kohad, kus Euroopa Liidul on maismaapiir Aafrikaga. Mõlemad väikelinnad asuvad Maroko põhjaosas ja on magnetiks tuhandetele Sahara-tagustest maadest tulijatele.

Nende olukord on õpetlik, kui tahame mõista, milliseks võib kujuneda Euroopa piirialade tulevik. Ceuta ja Melilla on kindluslinnad. Aga mitte selles mõttes, nagu me neid Euroopa keskajast tunneme, vaid kõrge metalltara ja okastraadiga piiratud, vahitornide ja valvekaameratega varustatud.

Näeme seal seda, milliseks tahame mõne aastaga muuta kogu Poola, Leedu, Läti ja Eesti idapiiri. Lihtsalt okastraati kulub pisikeste enklaavide ümbritsemiseks vähem.

Ka rääkides Valgevene hübriidrünnakust ELi piirile, võib Ceutast näite tuua. Kuigi Maroko ja Hispaania koostöö ebaseadusliku rände tõkestamisel pole olematu, puhkes nende vahel kevadel tüli. Hispaania võttis ravile Lääne-Sahara iseseisvuslaste juhi, mis Marokot väga ärritas.

Piisas Maroko piirivalve tegevusetusest, kui mai keskel valgus Ceutasse lühikese ajaga meritsi tuhandeid migrante. Kui Poola nägi sügisel vaeva, et kõik jõud piirile viia ja see sulgeda, siis Hispaania tegeles kogu suve Ceutasse saabunutega, keda ei saanud otseti tagasi saata.

Kriis tekkis ka Maroko ja Euroopa Liidu suhetes. Erinevalt Valgevenest tõmbas Maroko «agressiooni migratsiooni abil» ruttu tagasi. Kuid see ei anna kindlust, sest migratsioonirelva võidakse veel ja veel kasutada.

Plahvatusohtlik olukord valitseb ka Kreeka-Türgi piiril, mida kreeklased järjest kindlamini sulgeda püüavad.

Kas Euroopa tulevik on elu ümber piiratud tsitadellis, mida ähvardab igast küljest sissetung? Bulgaaria mõtleja Ivan Krastev leiab, et migratsioonikriisi järel pole Euroopa endine ja miski ei illustreeri ajaloo ennustamatust paremini kui meie viis mõelda inimõigustest. Berliini müüri langedes sai inimõigustest maailma peamine ideoloogia, aga peagi selgus, et enam-vähem suudetakse selle järgi elada üksnes arenenud lääneriikides.

Berliini müüri langedes sai inimõigustest maailma peamine ideoloogia, aga selgus, et enam-vähem suudetakse selle järgi elada üksnes arenenud lääneriikides

Demokraatia eksport on olnud tihti silmakirjalik, utopistlik või muul moel läbikukkunud. Selle asemel sai Euroopale osaks rändesurve, mis pikemas vaates võib tähendada meile tuntud vana Euroopa loojangut. Nii kirjeldab Michel Houellebecqi hoiatusromaan «Alistumine» Euroopa islamiseerumist.

Ceuta tara ja okastraataed rajati juba ligi kolm aastakümmet tagasi, mis tähendab, et selle järgi pidanuks me oskama oma tulevikku paremini ette näha.

Kodust lahkub ja uppumissurmaga Vahemerel või mujal riskib igal aastal kümneid tuhandeid inimesi. Nemadki tahavad inimõigustest osa saada ega mõtle, kuidas ise õigusel põhinevat ühiskonda üles ehitada.

Eurooplastel aga kibeleb keelel küsimus, kas tsitadellis on võimalik kaitsta tsitadelli piirajate inimõigusi. Enne tuleb siiski selgeks teha, et piiramatu ränne ei ole inimõigus ning ebaseaduslik ränne on kuritegu. Ja veel suurem kuritegu on rände kasutamine poliitilise relvana.

Me ei saa lakata otsimast vastust küsimusele, kuidas aidata inimesi inimõigusi mitte austavates riikides. Samas ei tohi me sellele anda lühinägelikke ennasthävitavaid vastuseid. Elame piiritarade ajastul.