Risto Tõnupärt: lasteaedade probleemide taga on erakonnapoliitiline jonn

Lasteaed Foto: Mihkel Maripuu

Eelmisel nädalal ilmusid mitu artiklit Postimehe veebikeskkonnas seoses lasteaedade olukorraga. Esmalt kirjutas Jaana Eskor lasteaedade halvast seisust, millele järgnesid vastuartiklid alushariduse juhtide ühenduselt ja ka Haridusameti juhatajalt. Olen sama meelt Haridusameti juhataja Andres Pajulaga, et ilmselt soovis Jaana Eskor vibutada näppu omavalitsuse ja riigi suunas. Kindlasti ei ole olukord kõigis lasteaedades selline, nagu kirjeldatud ja inimesed, kes lasteaedades töötavad, annavad endast parima kehvadele tingimustele vaatamata.

Kust aga saavad alguse kõik need pidevad probleemid lasteaedade ümber? Eks see ikka raha ole. Lasteaedade rahastamine on viimasel ajal drastiliselt vähenenud. Toon mõned numbrilised näitajad, mille põhjal saab iga lugeja ise otsustada, kas omavalitsus ja riik panustavad meie laste tuleviku piisavalt või mitte.

Pearaha ehk kohaliku omavalitsuse poolt makstav raha ühe lapse kohta aastas on mõeldud katma kõiki lasteaia kulusid: kommunaal-, palga-, remondi-, ehitus-ja kõik lastega seotud tegevuste kulud.

Lasteaedadele makstavat pearaha vähendas linn oluliselt kolm aastat tagasi. Tänaseni ei ole linn aga omapoolset panust suurendanud ja ei plaani teha seda ka aastal 2012.

Käesoleval aastal langetab Tallinn dramaatiliselt teiste valdadega arveldamiseks mõeldud pearaha, viies selle 2006. aasta tasemele. Seega küsib Tallinn teistest valdadest käivate laste eest vähem raha, kui eelmistel aastatel, mis omakorda vähendab linna võimalusi lasteaedadesse investeerida.

Haridusamet on mures - lasteaiakohti juurde luues, ent eelarvet vähendades vähenevad vahendid lasteaedade ülalhoidmiseks veelgi. Haridusspetsialistide seisukoht on, et enne tuleb suurendada olemasolevate lasteaedade tegevuskulude katteks olevaid vahendeid ja alles seejärel teha uusi investeeringuid. Kahjuks pole linna poliitiline võim Haridusameti spetsialistide arvamusega arvestanud.Näiteks kõigis Tallinna naabervaldades on laste pearaha oluliselt suurem, olles kõrgem 500 kuni 2000 (!) euro võrra.

Lastevanemate poolt makstavat kohatasu tõstis Tallinn 2012 aastal kuni 57%, et katta vähenevate investeeringute juures suurenevaid kulusid. Sellel aastal panustavad lapsevanemad lasteaedadesse üle 2 miljoni euro rohkem, kui möödunud aastal ehk linn tuleb meile kosja meie oma rahaga. Kusjuures kohatasu tõusu põhjendati just kommunaalkulude tõusuga, mida pearaha peaks katma.

Investeeringud on mõeldud nii uute lasteaedade ehitamiseks kui ka olemasolevate remondiks ja kapitaalremondiks ning suuremateks parendustöödeks. Haridusamet on öelnud, et aastatel 2007 ja 2008, kui investeeringud olid vastavalt 9,7 ja 8,2 miljonit eurot, oli võimalik tagada nii uute lasteaedade ehitamine kui ka olemasolevate nõukogudeaegsete lasteaedade viimine vastavusse tänaste normidega.

Aastatel 2010 ja 2011 puudusid investeeringud sisuliselt täielikult, mis tähendab, et viimase paari aastaga on lasteaedade seisukord ainult halvenenud. Sellel aastal plaanib linn panustada lasteaedadesse vaid 1,8 miljonit eurot. On muidugi tore uudis, et linn panustab lasteaedadesse viis korda rohkem, kui kahel masuaastal. Aga on ka ilmselge, et see summa ei ole piisav laste olukorra parandamiseks. Linn on otsustanud kaasata uute lasteaedade ehitamisse ka erasektori. See tähendab, et ärimehed teevad korda mõned lasteaiad, ja linnakodanikud maksavad järgmistel aastatel ärimeestele nii nende tehtud investeeringud, intressid kui ka teenitud kopsaka kasumi.

Leian, et linna eelarve prioriteedid on täiesti paigast ära. Võtame või palju räägitud Tallinna TV näite. Tallinna TV käesoleva aasta eelarve on 2,4 miljonit eurot. Tallinna 127 lasteaia investeeringute eelarve kokku aga kõigest 1,8 miljonit. Samas väidab linn, et Tallinna TV tootmiseks kuluva raha on lasteaedadele mõttetult väike summa, millega ei saavat niikuinii midagi ära teha. Kummaline väide. Soovitan anda see 2,4 miljonit lasteaedadele lisaks ning las ärimehed finantseerivad hoopis televisiooni ja saavad oma kasumi tagasi televisiooni kasumist, kui selline asi on olemas, mitte lapsevanemate rahakotist. Veel kurioossem näide on aga tervisekaitsenõuded, millede täitmiseks palus linn pikendust 20 aastat. Järgnevad paarkümmend aastat ei ole seega meie riigi pealinna prioriteet mitte väikeste linnakodanike tervis, vaid hoopis valitsevat erakonda upitavad meediakulud. Selline tegevus tundub sihipäraselt pahatahtlik, lühinägelik ja korruptiivnegi ning peaks olema kriminaalkorras karistatav.

Lasteaedade alarahastamine ei ole probleemiks ainult Tallinnas, see on üleriigiline probleem. Tallinnal on prioriteedid paigast ära, see on selge. Samal ajal aga toimub julm vägikaikavedu ka riigi ja linna vahel. Kuna kohalikud omavalitsused ei tule enam toime lasteaedade kaasajastamisega, on hädavajalik taastada lasteaedade riigipoolne toetamine, nii nagu see toimis aastatel 2007 ja 2008.

Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart tunnistab, et linn ei ole kunagi riigi esindajatega ühe laua taha istunud, et arutada lasteaedade ühist rahastamist. Kaks kanget ajavad erakonnapoliitilist jonni ega suuda näha puude taga metsa – on ju kannatajateks Eesti riigi tulevik, meie kõige väiksemad kodanikud.

Lapsevanematel on aeg end kurssi viia lasteaedade rahastamise ning linna ja riigi prioriteetidega, sest vaid ühiselt saab mõjutada riiki kohalike omavalitsustega koostööd alustama. Ühe jätkusuutliku riigi prioriteet peavad olema lapsed.