Martin Mölder: süstemaatilised erinevused erakondade toetuses

Erakondade sümboolikaga pastakad Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Erakondade toetusküsitluste tõlgendamisel külvab omajagu segadust asjaolu, et osa erakondade puhul erinevad tulemused küsitlusfirmade lõikes märgatavalt. Näiteks pakuvad Emor ja Turu-uuringud, et Eesti 200 toetus novembris oli 19%, kuid Norstat pakub, et see oli umbes 14%. Või võtame näiteks Sotsiaaldemokraadid. Emor pakub, et nende toetus novembris oli 12%, Turu-uuringud ütleb, et see oli 10% ning Norstat, et see oli kuskil 8% ja 9% vahel.

Need erinevused ei ole juhuslikud, vaid isegi paari aasta lõikes kohati üpriski stabiilsed ja süstemaatilised. Osades küsitlustes on mõne erakonna toetus järjepidevalt kas üle- või alahinnatud. Tulemuste tõlgendamisel oleks oluline neid erinevusi teadvustada.

Olen sellistele erinevustele ja nende võimalikele põhjustele tähelepanu juhtinud ka varem (Postimees, 30.04.2020) ning ilmselt on need lõppkokkuvõttes seletatavad erineva valimi moodustamise metoodikaga. Norstat teeb umbes 85%  küsitlusintervjuudest telefoni teel ja ainult umbes 15% interneti kaudu, samas kui Emor teeb kogu küsitluse internetis ning Turu-uuringud ligikaudu pooleks internetis ja telefoni teel. Teatud valijagruppe on interneti teel keerulisem kätte saada kui telefonitsi (ja vastupidi) ning suur osa tulemuste erinevustest tuleb ilmselt sellest. Millised need erinevused täpselt on?