R, 9.12.2022

Raul Eamets: miks meil on vaja humanitaare ja sotsiaalteadlasi?

Raul Eamets
, TÜ professor, eelarvenõukogu esimees
Raul Eamets: miks meil on vaja humanitaare ja sotsiaalteadlasi?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Raul Eamets
Raul Eamets Foto: Arvo Meeks/Lõuna-eesti Postimees
  • Öelda, et meil on ühte või teist eriala liiga palju, on lihtsalt vale
  • Kui tselluloositehase vajadust ei mõisteta, siis mis kasu on heast mõttest
  • Head ideed realiseeruvad ainult siis, kui suudame need inimesteni viia

Majandusteadlane Raul Eamets kirjutab sellest, miks Eesti ühiskond vajab paljude inseneriametite kõrvale ka humanitaar- ja sotsiaalteadlaste panust. 

Ilmselt oleme kõik kuulnud lugu liblika tiivalöögist, mis võib vallanda globaalsed muutused, sest looduses on kõik omavahel seotud. Võtame ühe lüli vahelt ära ja kõik muutub. Oletame, et leiutame Eestis vahendi, kuidas kõikidest sääskedest korraga lahti saada. Mis siis juhtub, mis saab pääsukestest, nahkhiirtest ja paljudest kaladest, kelle toidulaual on sääsed või nende vastsed auväärsel kohal? Tavaliselt me nii kaugele ei viitsi mõelda.

Kuidas on ühiskonnas, kas meie koos tegutsemine eristub kuidagi loodusest? Kardan, et ei eristu. Ka inimeste ühise tegutsemise puhul kehtivad teatud loodusseadused. Ühiskonda on võimalik vaadelda kui toimivat ökosüsteemi, kus kõiki lülisid on vaja. Toon lihtsa näite. Me räägime täna palju sellest, et meil on liiga palju igasuguseid sotsiaalteadlasi ja humanitaare, aga majanduse arengu seisukohast oleks vaja palju rohkem insenere, IT-inimesi, kes tooksid rohkem innovatsiooni, e-arendusi jne.

Kas see ikka on nii? Kas ühiskonnas ei ole niisamuti nagu looduses, et meil on kõike vaja? Tegelikult oleks vaja, et igal inimesel oleksid elementaarsed teadmised meditsiinist, tervislikust toitumisest, kehalisest aktiivsusest. Teisisõnu peaks ta olema lõpetanud arstiteaduskonna. Lisaks sellele võiks tal olla elementaarseid teadmisi IT-valdkonnas, sest järjest raskem on tänapäeval leida valdkonda, kus arvutitarkusi vaja ei ole. Halba ei teeks ka see, et tal oleks elementaarseid teadmisi juura ja majanduse valdkonnas, et ta saaks aru, mis lepingutes väikeses tekstis tegelikult kirjas on ning mida tähendab laenuintress. Ja lõppude lõpuks võiks ta aru saada, et rahvuse ja riigi kestmise aluseks on kultuur ja keel, kui neid ei ole, siis ei ole ka Eesti riiki ja eesti rahvust. Jätame kõrvale need, kes arvavad, et rahvus ja rahvusriigid ongi eelmise sajandi nähtused.

Kuhu me selle jutuga siis jõudsime? Ideaalne inimene ideaalses maailmas peaks olema lõpetanud vähemasti neli eriala Tartu Ülikoolis, alates arstist, ITst, majandusest-juurast ning lõpetades eesti filoloogia ja ajalooga. Ma ei ole kindel, kas meil on sellised inimesi, kes oleks neli teaduskonda lõpetanud. Ütleme nii, et võimalik, aga väga keeruline ja ajamahukas.

Meil võib olla hea mõte, tselluloositehas näiteks, aga kui inimesed sellest aru ei saa, siis mis kasu sellest heast mõttest on, reaalsuses ei juhtu ju mitte midagi.

Mis on kogu jutu mõte? Öelda, et meil on ühte või teist eriala liiga palju, on lihtsalt vale. Meil on neid kõiki vaja. Mida rohkem, seda parem. Meil on vaja rohkem arste ja õdesid, eriti tänases pandeemia kontekstis. Meil on oluliselt rohkem vaja insenere ja IT-inimesi, näiteks IT-sektor on tõusnud makromajanduse arvestuses Eesti majanduse kolmandaks sektoriks. Samas kui meil ei oleks neid rahanduse, turunduse, äri, disaini ja paljude teiste «pehmete valdkondade» inimesi, kes müüvad head ja riigi majandusele olulised tehnoloogilised ideed maha, siis ka ei juhtu mitte midagi. Meil võib olla hea mõte, tselluloositehas näiteks, aga kui inimesed sellest aru ei saa, siis mis kasu sellest heast mõttest on, reaalsuses ei juhtu ju mitte midagi. Rumal küsimus Tartu tselluloositehase juhtumi taustal: miks ei kaasatud protsessi piisavalt humanitaare, psühholooge ja kommunikatsiooniinimesi?

Millal jõuab meile kohale, et suurepärased mõtted digipöördest või rohepöördest realiseeruvad ainult siis, kui me suudame need ideed viia inimesteni? Rohepööre on ilus idee ainult selle hetkeni, kuni meile on kohale jõudnud, et see tuulik võibki minu tagahoovi tulla või et keegi peab selle tossava ja keskkonda kahjustava põlevkivienergeetika sulgemise kinni maksma. Huvitav küll, aga miks gaasi ja elektri hind äkki nii kõrgeks on läinud? Ilmselt on tegemist lihtsalt halbade asjaolude kumuleerumise summaga.

Vahemärkusena, kui võimalik, siis võiks irooniat tähistada tekstis mingi teist värvi trükiga. See keegi, kes kõik selle kinni maksab, oled muide täitsa juhuslikult sina, kes sa seda teksti loed ehk tavaline maksumaksja. Nende muudatuste vajalikkust aitaks valijate ehk tavaliste maksumaksjateni viia paraku need, keda me siuname, sotsiaalteadlased ja humanitaarid, kes oskavad asju rohujuuretasandil inimestele seletada. Nad saavad aru, kuidas kogukonnas ja ühiskonnas laiemalt asjad toimivad ja kuidas inimesed mõtlevad ning kust kohast oma informatsiooni ammutavad. Iseasi, kas neil on selleks motivatsiooni ja viitsimist, sest üldiselt tümitatakse neid kui mittevajalikke.

Kui meil ei oleks «pehmete valdkondade» inimesi, kes müüvad head ja riigi majandusele olulised tehnoloogilised ideed maha, siis ka ei juhtu mitte midagi.

Lõpetuseks viide sotsiaalteadlaste üleküllusele ja ületootmisele meie kõrghariduse süsteemis. Vaadata võiks kõrgkoolide vilistlasuuringuid, mis näitavad ka värskelt lõpetanute palgatasemeid. Kuna neid «toodetakse» liiga palju, siis ilmselt teenivad majanduse ja juura lõpetajad kõvasti alla Eesti keskmise palga. Ka selle viimase lause võiks mingit teist värvi teha. Kas majanduse vajadusest tuleneva täiendava nõudluse teatud erialadele ja seda katva koolituse peab alati kinni maksma maksumaksja, on tegelikult ühe teise unenäo teema.

Miks ma selle jutu üldse kirjutasin? Aus vastus on, et ei tulnud tavapärase nädalavahetuse lõunamagamise ajal und ja mõte läks uitama. Kas sellest jutust ka midagi muutub, arvan et vaevalt. Las ta jääda üheks unenäoks, mis jäi lihtsalt nägemata.

Märksõnad
Tagasi üles