Mihkel Kunnus: energia on veel liiga odav

Toimetaja Mihkel Kunnus Foto: Margus Ansu

Selline järeldus tabas mind pühapäeval. Käisin lapsega Supilinna taga kelgutamas. Haruldaselt ilus ilm detsembri alguse kohta. Paks krudisev lumevaip ja ere päikesevalgus. Kunstlumemasinad huugasid. Koju jõudes nägin uudisnuppu, et Tallinna FCI Levadia tuli just meistritiitlile Sportland Arenal peetud kohtumises. Eestis peetakse detsembris kunstmuruga ja köetaval väljakul jalgpallivõistlusi, diislipilve mattuvad traktorid koristavad teedel lund ja kõrval toodetakse elektri abil lund. Kui selline meelelahutuslik mikrokliimainseneerlus on asjakohane, siis järelikult on energia veel väga odav.

No need näited on puhtalt silmaga näha. Samas vaesus tõmbub peitu, külmetab vaikselt oma urus. Ja on täiesti selge, et praegune energiahinna tõus lööb paljudel peredel eelarve lõhki. Kas ei saaks kuidagi – piltlikult ja kujundlikult, eks – staadionikütet vaesemate elanike majadesse suunata? See kujund lööb aga arvatavasti häirekellad üürgama neil, kellel on need ülitundlikud seaded häälestatud sotsialismiohule. Ja need kellad annavad juba mõnda aega häiret. Aga noh, igasugused muud häirekellad undavad ka vahetpidamata.

Olen üsna pikka aega rutiinselt ja kohusetundlikult sotsiaalmeedias Peetritega debateerinud ja mul on selginenud teatav skemaatiline äratundmine. Meie maailmavaated kattuvad paljudes detailides, aga kõigi hirmude summa ja kõigi hädade koondumispunkt psühholoogilisel maastikul (arhetüüpne Maailmalõpp, Põrgu, Armageddon jms) on pisut erinevates kohtades. Tuumasõda on reaalne võimalus ja kõige lähedasem asi maailmalõpule selle sõna realistlikus ja asises tähenduses. Selle tõenäosus pole sugugi null, aga ometi pole see õuduste maksimumiks ei minul ega Peetritel. Tuumasõda on liiga klaar ja konkreetne oht, sellele keskendumine ei häälesta kuidagi üldist sotsiaalset närvi, ei aita maailmas orienteeruda, ei anna väärtusjuhiseid.