JUHTKIRI ⟩ NATO otsib Jeanne d’Arci

Urmas Nemvalts joonistab Foto: Urmas Nemvalts

• Jens Stoltenbergi ametiaeg NATO peasekretärina saab läbi
• Eesti poliitilised jõud peaksid toetama Kersti Kaljulaidi kandidatuuri
• Kaljulaidi saamine NATO peasekretäriks oleks Eestile suure kaaluga

Järgmisel sügisel lõpeb NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi ametiaeg ja otsitakse järglast. Kuna NATO-l pole seni ­olnud naispeasekretäri ega ­kedagi Ida-Euroopast, pakkus väljaanne Politico selle aasta juulis välja ­Kersti Kaljulaidi nime. Et Kaljulaidil oleks šanss, peab Eesti toetus talle olema ühehäälne ja tugev.

Tänastel uudistekülgedel analüüsib Postimees sisepoliitilisi kõhklusi, mis Kaljulaidi kandidatuuri toetamist takistavad. Peaministriparteina peaks Reformierakond tema selja taha asuma, kuid et Kaljulaidi nähakse ka konkureeriva Eesti 200 võimaliku juhina, oleks see kui rivaali upitamine. Ja kandidaate NATO peasekretäri kohale leidub. Peale Kaljulaidi tõi Politico esile veel kaks naist: Horvaatia ekspresidendi Kolinda Grabar-Kitarovići ja Leedu ekspresidendi Dalia Grybauskaitė.

Kõigil kolmel on omad tugevused. Grybauskaitė on tuntud kui «Balti raudne leedi» vastuseisu tõttu Venemaale, mida ta on nimetanud terroristlikuks riigiks. Ta pole kunagi käinud Venemaal ja boikoteeris ühena vähestest riigipeadest ka Sotši olümpiamänge protestiks vähemuste ahistamise vastu Venemaal.

Kui midagi Grybauskaitė vastu räägib, siis asjaolu, et tema terasene vastuseis Venemaale võib tunduda ehk liiga jõuline ajal, kui pinged on nagunii haripunktis ja mõnede meelest tuleks otsida viise olukorra rahustamiseks.

Sellise suunaga sobiks hoopis paremini Grabar-Kitarović, kellel on ka varasem NATO-töö kogemus: aastatel 2010–2014 oli ta peasekretäri abi avaliku diplomaatia alal. See on väga hea alus kandideerimiseks. Vaadetelt on Horvaatia ekspresident parempoolne ja suhtlemine Putiniga pole talle probleem: aastal 2018 külastas ta jalgpalli MMi Moskvas ja isegi vahetas Putiniga jalkasärgi.

Eesti kaitsepoliitika seisukohast, vähemalt sümboolselt, on Kaljulaidi võimalik saamine uueks NATO peasekretäriks üks suuri eesmärke, milles erakondade vahel peaks olema konsensus.

Sellega võrreldes on ­Kaljulaidi töövisiit Moskvasse diplomaatiliselt tonaalsuselt just parasjagu teise kahe naiskandidaadi hoiakute vahepeal. Kaljulaid on kindel euroopalike liberaalsete vaadete kaitsja nagu Grybauskaitėgi, kuid tema suhtlusajalugu Putiniga ei ole olnud nii jäine kui viimasel. Selles mõttes võib Kaljulaid olla isegi sobivaim neist kolmest.

Rahvusvahelise maine ja diplomaatilise mõju poolest oleks Kaljulaidi saamine NATO peasekretäriks Eestile suure kaaluga. See oleks üks neist paljudest väikestest niitidest, millega Eesti kinnistab end institutsionaalselt rahvusvahelisse kogukonda. Rääkimata poliitilistest võimalustest, mida see ametikoht annab Eestile oma vaatenurga teadvustamiseks liitlaste hulgas.

Eelnevat arvestades oleks väga kahetsusväärne, kui see mõte ei leiaks Eestis endas piisavat tuge, eeskätt Reformierakonnas, mis peaministriparteina peaks Kaljulaidi toetuseks järgnevad pool aastat, kui uut peasekretäri otsitakse, tegema tugevat rahvusvahelist kampaaniat.

Kaitsepoliitika on üks väheseid valdkondi, kus Eestis valitseb konsensus suurtes küsimustes, kuigi detailides võidakse vaielda. Ja kaitsepoliitika seisukohast, vähemalt sümboolselt, on Kaljulaidi võimalik saamine uueks NATO peasekretäriks üks suuri eesmärke, milles meie poliitiliste jõudude vahel peaks olema konsensus. Paremat võimalust ja kohasemat kandidaati ei pruugi tulla niipea.