Ene Kallas: valge lume lõputu ilu ja õud

Ene Kallas Foto: Valmar Voolaid

Igal pool lumised väljad. Kõrgel taevas kisavad linnud, eemalt kostab huntide ulgu ja hirvede kummastavat haukumist. Karu ja põtra pole veel näha. Orientiiri ei ole, riideid on seljas selle linnalapse jagu, kes ei taipa, et miinus kümme kraadi pole just tenniste ja õhukese nahktagi ilm. Vaikselt-vaikselt langeb lund. Öösel on loota põhjavalgust ehk virmalisi, neid veiklevaid värvilisi päikesekardinaid.

Kõik on hingematvalt ilus, ja kõik on tohutult tappev. Juhul kui ei leia süüa või juua, ulualust või pakse riideid. Või ei suuda huntidest eemale hoida.

See on liivakastitüüpi ellujäämismängu, ilusa ja karmi «The Long Darki» esimene stseen. Koht, kuhu mängija satub, pole kunagi teada. Tõsi, piirkonda saad valida, aga mitte seda, kuhu ja mis ilmaga mängu potsatad.