Pamela Maran: miks mitte praegu surmast rääkida?

Pamela Maran Foto: Autor Erakogu

Hiljuti kerkis päevakorrale eutanaasia teema, mille peale paljud imestasid, miks küll kaunil pühadeajal peab surmast rääkima. Millal siis surmast rääkida ja miks mitte praegu?

Me suhtume surma hirmu ja õõvastusega, kui me võtame seda «päris» lõpuna, tundmatusena, mida me eluajal uuridagi ei julge.

Aga füüsiline keha peabki kord kaduma. Nagu võib lugeda ühelt hauakivilt Ashbys: «Pea meeles, sõber, nii nagu sa praegu möödud ja oled, olin ka mina. Selliseks nagu ma praegu olen, pead ka sina saama. Valmistu mulle järgnema.»