JUHTKIRI ⟩ Rohepöörde ülesanded metsanduskavas

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Raiemahu vähenemise puhul pole tegemist rohepöördelise läbimurdega
• Eestil ei õnnestu rohepööret mingisuguste nippidega vältida
• Kliimaeesmärgid nihkuvad meile lähemale, mitte kaugemale

Eesti metsanduse arengukava näeb küll ette raiemahu vähendamist, kuid tegemist on pigem ajavõitmiskatse kui tõsise rohepöördelise läbimurdega.

Teatavasti on metsaraie üks suurimaid CO₂ vallandajatest ja nii aitakski väiksem metsaraie püsida paremini rohepöördega püstitatud eesmärkide piires. Euroopa Komisjon on soovinud Eestilt neli korda suuremat CO₂ sidumist maakasutuse ja metsanduse sektoris. Postimees on juba varem kirjutanud, kuidas Eesti ei soovi vastu tulla Euroopa Komisjonile ega raiemahtu vähendada.

Viimase kolme aastaga on Eestis raiutud metsa vastavalt 12,7, 11,2 ja 10,6 miljonit tihumeetrit aastas. Ent 2030. aastaks tekkivate kliimakohustuste täitmiseks ei tohiks aastas raiuda üle 7,2 miljoni tihumeetri. Keskkonnaagentuuri ja Eesti Maaülikooli uuringu järgi säilib puiduvaru, kui raiemaht püsib aastas keskmiselt 10,1 miljoni tihumeetri juures. Suure tõenäosusega võibki see olla näitaja, mis käiakse välja Eesti uue raiemahuna.

10,1 miljonit tihumeetri aastas on küll vähem kui viimase kolme aasta näitajad, kuid jääb kaugele 7,2 miljonist tihumeetrist, mis oleks tarvilik kliimaeesmärkide täitmiseks.

Arvudest võibolla tähtsamgi on tõdemus, et rohepööre on tulemas ja Eestil ei õnnestu sellest mingisuguste nippidega kõrvale hiilida. Tänases Postimehes ütleb Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Tarmo Tüür, et riik on oma metsanduspoliitikaga samamoodi rappa läinud nagu põlevkivipoliitikaga.

Arvudest võibolla tähtsamgi on tõdemus, et rohepööre on tulemas ja Eestil ei õnnestu sellest mingisuguste nippidega kõrvale hiilida.

«Olukorras, kus kõik ümberringi karjub – nii kliima, elustiku kui ühiskondliku ootuse mõttes – mõistlikuma raiemahu järele, on riik andnud asjatult lootust, nagu olekski võimalik jätkuvalt metsast puitu välja tassida nii palju, kui jõuad,» ütleb Tüür.

Nii võibki tema sõnul juhtuda, et nagu põlevkivipoliitika, vajab ka metsandussektor õiglase ülemineku fondi. See aga tekitaks lisaraskusi Euroopa maksumaksjale, kel oleks täiesti õigustatud küsimus: mida Eesti ise tegi, et metsanduses poleks vaja õiglase ülemineku fondi luua?

Aastaid on ju räägitud sellest, et põlevkivitööstuses saanuks alustada kliimaeesmärkide rakendamist varem ning loobuda põlevkivi kaevandamisest senises mahus. See on pidurdanud alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõttu ja lükanud kliimaeesmärkide täitmist kaugemale. Metsanduses ei tohiks juhtuda sama.

Samas on selge, et igasuguse poliitika tegemine on keeruline – ei saa eirata ka metsanduses leiba teenivaid inimesi. Poliitika tegemine tähendabki, et tuleb arvestada kõikide huvirühmadega.

Rohepööre toob endaga kaasa selle, et kliimaeesmärgid nihkuvad meile lähemale, mitte kaugemale. Maailma praktika on näidanud, et paljusid kliimaeesmärke on tõstetud ajas ettepoole. Sestap oleks ka Eestil aeg aru saada, et rohepööre on tulnud, et jääda. Pea liiva sisse peitmine meid ei aita, küll aga aitavad kõnelused nii huvirühmade kui ka Euroopa Komisjoniga. Nii metsanduses kui ka mujal.